Nedel.

Niisiis, kuna mina olen nii laisk, et ise omal algatusel palju ei tee, siis õnneks on mul tubli toanaaber, kes mind ka aeg-ajalt oma pakse näppe liigutama utsitab.

Kunta Hora

Külastasime siis Maarja ja Simon'iga järjekordset Tšehhi linna Kutna Horat, mis kuulub samuti UNESCO maailmapärandi nimekirja. Tegemist oli siis linnaga, mis õitses ja hõlmistes tänu sealt leitud hõbedale. Asi sai alguse 13ndal sajandil ( kui meid alles kaikaga ristiusku pöörati :) ). Kuna see asub kõigest tunniajase rongisõidu kaugusel Prahast, siis ei ole selle külastamine siit mingisugune kunst. Linn ise oli väike ja nunnu.

Mida me seal siis nägime? Portsu kirikuid, Alkeemikute muuseumi, mingit galeriid. Tundub ebahuvitav? Think again. Hea seltskonnaga on kõik huvitav.

Okei, esimene kirik, millesse sisenesime oli suhteliselt ... mitte just kõige muljetavaldavam. Tõesti oli suur ja värki, aga no... ilmetu. Sealt edasi aga liikusime Kondikirikusse. Need kes Tšehhi riiki väisanud on ilmselt ka sinna ära eksinud. Kiire internetiotsinguga sain teada, et ilmselt oli selle eesmärgiks tähistada inimelu lõplikust ja pääsematust surma. Lae keskel rippus muljetavaldav lühter, mis pidavat sisaldama vähemalt 1 igast inimkondist. Päris kõhe koht. Eriti arvestades seda, et enamus surnuid oli sinna viidud peale järjekordset usu pärast madistamist, seega oli paljudel luudel näha surma põhjuseid või muid haavu. Mõnel koljul oli ka näha taastumise jälgi, aga ilmselt siiski vist surematust see kellelegi ei toonud. Eriti võigas oli vaadata koljusid, millest oli kenasti näha, kuidas see inimene on saanud ränga obaduse näkku, niiet (vabandust nüüd anatoomia-spetsialistidelt) hamba koopad olid eranditult pooleks ja hambad läinud. Enamusel olid ikka koopad terved ja mõni (või kõik) hambadki alles.

Mis veel muljet avaldas oli üks kirik. Just oma võimsuse ja suursugususega. Aga ausaltöeldes on mul personaalselt selliste uhkustavate kirikutega probleem, sest ma hakkan iga kord mõtlema, et mida asjalikku oleks saanud teha selle rahaga inimeste elujärje parandamiseks. St. Barbara Church

Üritasime minna ka hõbedakaevandustesse, aga kuna oli väga ilus ilm ja on ikkagi juba sügav turistihooaeg, siis oli päeva lõpuni kõik reserveeritud ja sinna me ei saanud. Ühesõnaga, sinna soovitan juba kindlasti kevadisel ajal reserveeringud ette ära teha.

Sattusime ka mingisse kohalikku galeriisse, kus sai üsna palju asju tasuta vaadata. Selle võimaluse me ka ära kasutasime.

Käisime ka alkeemia muuseumis. Tegu oli ilmselt maailma väikseima muuseumiga... tegelt ka. See koosnes väiksestest ruumidest, mida oli kokku neli. Piletiks oli postkaart, mille ma ka pärast postitasin emmele. Postkaardil oli pilt igast toast pmst, niiet ema, kes selle postkaardi sai, sai ka hea ülevaate sellest, mis seal muuseumis oli.

Õhtul saime kokku oma Buddy Frantisekiga. Chapeau Rouge'is pidid mängima mingid indie DJ'd, tema tuttavad. Lavale tulid kaks neiut, kellest üks oli väga mehelik ja teine väga naiselik. Kui ma küsisin, et kas nad on paar, pidi Frantisek ennast pooleks naerma. Kui nad alguses mängisid natuke naljakat muusikat, siis lõpuks läks ikka tummi ja bassi kütteks ära. Me gusta. Pärast neid asusid lavale kaks DJ'd kes mängisid palju dubsetp'i ja d'n'b'd, niiet ma ei kurtnus taaskord. Aga üks viimastest DJ'dest nägi välja täpselt nagu paks Skrillex- soeng oli sama (siiski mustaks värvimata) ja isegi prill oli sama. Pildil on tal kahjuks müts peas ja sarnasus ei ole nii märgatav.

Minu ülivahvad reisikaaslased:

Paar päeva hiljem tegi Frantisek ka väikse tuuri Praha esimeses linnuses- Vyšehradis. Seal on ka Tšehhi kuulsuste matmispaik. Muuhulgas oli seal ka Antonín Leopold Dvořák'i hauaplats ja ka Jaroslav Heyrovský haud. Jaroslav Heyrovský on eriline härra: was a Czech chemist and inventor. Heyrovský was the inventor of the polarographic method, father of the electroanalytical method, and recipient of the Nobel Prize in 1959. His main field of work was polarography.

Homme Kokorinsko'sse matkama.