Niisiis, kuna eile käisime ühel Itaalia neiul külas, kes valmistas pitsat tervele rügemendile, nagu ta seda ise nimetas ja see pitsa oli tõesti ülihea. Täna ma siis küsisin, kuidas seda teha- väga täpset retsepti ei saanud, sest ilmselgelt te ise retsepti ei vaja, niisiis ei osanud ta ka täpsemalt öelda. Ma üritan teha kokkuvõtte informatsioonist, kuidas tuleb teha õiget pizza't like a mamma.
Mida on vaja põhja jaoks? * Värske pärm *sool *suhkur *jahu *oliiviõli *törts üle kruusitäie vett
1 kuubik pärmi poole kilo jahu kohta. Kuubikud peaksid jääma enamasti sinna paari-kolmekümne grammi kanti ilmselt. (Edit- 42 grammi oli poes.)
Tainas tuleb siis ühtlaseks materdada, lasta paisuda 45 mintsa ja uuesti materdada. Venita tainast.
Kuumus 180-200 kraadi vahele, aga alguses lasta ainult alt kuuma, sest siis pidavat tainas paremini paisuma. Ja siis mõlemad, et ka pitsa kate paremini valmiks.
Kuna olen pühapäevahommikuti piisavalt Jamie Oliveri jälginud, siis tean juba seda, et pitsale katet lisades less is more. Ehk siis- katteks olid väga erinevad asjad erinevatel pitsadel- mozzarella, oliivid, tomatikaste, sink, salaami, tšilli jne, jne. Maitsestati soola ja oregaanoga. Võid lisada ka värsket basiilikut- isegi oleks soovitatav kohati.
Lisamärkus- pitsat pannile laiali ajades vala kõigepealt pitsale oliiviõli, nii on lihtsam seda tainast laiali ajada- pitsa jääb krõbe ja taigen ei tiku käte külge.
Kindlasti on see paljude jaoks juba nagunii pitsa tegemise raudvara, aga noh, minu pitsad on alati hoopis teistsugused, kuigi taigen isegi oleks võrreldav aeg-ajalt. Pitsa ise peaks tulema võrdlemisi paks ja kate õhem, aga see-eest ülimaitsev.
Eelmises postituses ma natukene valetasin, kui ütlesin, et midagi erakordset vahepeal ei juhtunud. Siiski siiski. Eelmise nädala reedel saime kokku oma buddy'ga. See on siis selline inimene, kes peaks aitama meil siin ennast sisse seada. Kuna aga tüüp oli saanud vahetult enne meie saabumist Brno'sse tööd, siis ilmselgelt Prahasse tal väga asja ei olnud. Ja kuna ta oli veel pikalt mägedes kartograaf, siis nii ta läks ja kokku saime me alles eelmisel nädalal. Täitsa lahe tüüp oli. Huumorisoonega ja puha. Kuna oma google´i accounti konto pildil näeb ta välja nagu 16, siis olin kergelt üllatunud, kui teda nägin- täitsa täiskasvanu välimusega oli.
Enne temaga kokkusaamist käisime Maarjaga mingil Euroopa filmide filmifestivalil, kuhu Maarja võitis feispuuki kaudu piletid. Filmiks oli seenelkäik. Saalis naerdi palju rohkem, kui Eestis. Tõsiselt- see oli tegelt veider avastus, aga okei. Saal oli ka veel lisaks sellele täiesti täis ja see saal oli tõesti suur. Film oli ikka veel väga naljakas. Peale kahte korda filmi nägemist naersin juba hoopis teiste kohtade peal, kui paljud teised, niiet soovitan seda veel korra vaadata kõigil, kes seda korra näinud.
ILM on olnud sellel nädalal põrgulikult ilus. Teile võib tunduda piltidelt, et kuidas see nii olla saab, kui puud on alles raagus, aga siiski- esmaspäevast neljapäevani oli iga päev üle 20 kraadi ja suveriided tuli välja otsida. Õigemini unustasin oma kleidid koju ja seega tuli omale ka kiirelt üks suvekleit soetada. Simon aga soetas omale grilli. Seega on ametlikult ka aasta eimene grill läbi viidud pargis. Mina liha ei grillinud, sest enamus asju, mida siin müüakse ei jätnud mulle väga usaldusväärset muljet. Mingid toorvorstid, mida pakuti mulle aga maitsesid suurepäraselt. Mina grillisin oma lemmikut- šampinjone sinihallitusjuustu ja beekoniga. Njämma. Lisaks on Simonil olemas ka veel lendtaldrik ja boombox, niiet kamba peale on olemas täiuslik pargi-chilli-komplekt.
Neljapäeval käisime lõbustuspargis. Ilm oli super ilus. Käisime põrke-autodel ja ma käisin veel kahel atratsioonil, millest esimene nägi välja täiesti süütuke, aga pakkus paraja portsu adrekat. Teine millel käisin oli minu jaoks igasugune eneseületus. Nimelt ma pelgan kõrgust, rääkimata sellest, et ma ei usalda tehnika kätesse oma elu. Nimelt on see üks mu põhifoobiaid. Niisiis elasin selle ride'i üle, aga.... kuna ma hoidsin nii kramplikult käte ja jalgadega kinni nendest kaitseraudadest, siis täna ja eile on/olid mul deltalihased, õlavarrekakspealihased, rätsepalihas ja suur tuharalihas väga valusad. Loomulikult tuli osta jäätist ja komme- niiet kõht pärast valutas. Mis mind väga häiris oli see vlaus Portugali/Hispaania tümakas, mis lõugas koguaeg kõrvaaugu sisse, mis kombineerituna ränga päikesega põhjustas valusa peavalu pärast külastust.
Neljapäeval läksime õhtul veel Saskia sünnipäevale. Saskia oli üks meie Lõuna-Boheemia viiesest seltskonnast- jah, meie ebasotsiaalsest seltskonnast. Pidu oli rahulik. Proovisin ära väga veidra alkoholi manustamise viisi, mida ma eriti just ei austa, aga siiski- nimelt on mingi suhkrusarnane pulber, mis tuleb suhu kallata, viin peale ja siis tuleb elu eest suud loksutada, et kõik suus seguneks ja neelata.... minu esimene reaktsioon selle peale oli, et nii saadaksegi vähk. Ei, pole midagi öelda, et pärast on meeldiv järelmaitse ja puha, aga ma kujutan ette, kuidas mõni inimene võib nii ennast üle juua- not cool. Panen pildi ka pulbrist.
Pärast liikusime Roxysse, kus oli house'i pidu, mis mulle üldse ei meeldinud. Niisiis liikusime Chapeau Rouge'i, kus oli "Hispaania-pidu". Nüüd olen täiesti kindel, et mulle ikka ei lähe vabsee igasugune Hispaania teema peale (ja ka Balkani). Võimalik, et välja oli valitud kogu rahvuse muusikast kõige sitem osa, aga no ei ole midagi teha, minu jaoks on personaalselt tegu liiga võõra asjaga. Seal saime juhuslikult Simon'i ja tema toanaabriga kokku. Ja party-like-a-spanish läks edasi. Simon oli ennast kännuämblikuks teinud ja noris tegelikult passiiv-agressiivselt seal mingite itaallastega tüli, aga õnneks midagi ei juhtunud ja läksime koju ära. Seekord ei paistnud isegi päike, kui koju läksime.
Sünnipäeval pandi maha ka esimene asjalik Eesti nali. Maarja rääkis, kuidas eestlased on harjunud väga kiirelt meilidele vastama ja üle päeva meilile vastuse ootamine on juba liiiiiga palju. Keegi küsis, et miks nii?! Mille peale üks poiss lausus, et ilmselt selle pärast passivad arvuti/mobiilside riistade taga nii palju aega, et väljas on nagunii sitt ilm.
Päeval linnas Saskiale kingitust otsides juhtus päris naljakas seik. Nimelt isutsin trammis, kui sinna sisenesid kaks vanemat härrat. Ma tegin kõhkleva liigutuse- ei teadnud, kas neile istet pakkuda või mitte, siiski jäin oma koha peale isutma. Mille peale härrad hakkasid naerma ja Tšehhi keeles nalja viskama, üks tuli mu kõrvale, asetas käed põlvedele ja väristas oma jalgu. Ma hakkasin selle peale ainult naerma, sest ma sain aru, et nende jaoks oli naljakas, et keegi võis neid nii vanaks pidada, et neile tuleb istet pakkuda. Niisiis naersin pikalt, sest mul oli endal ka nii kohatu olla. Niisiis mu närvid ei pidanud enam vastu ja tõusin püsti ja seisin Maarja juurde ja hakkasime eesti keeles rääkima. Mille peale varsti üks härra küsis mult, et kas ma saksa keelt räägin. Kuna törts ikka räägin, siis vestlus jätkus saksa keeles. Nimelt pakkus üks härra lahenduseks, et teeme nii, et mina istun sinna kohapeale ja sa võid mulle sülle istuda. Kuna ma juba nagunii naersin terve see aeg, siis loomulikult võtsin võimaluse vastu :D. Niisiis rääkisime seal ja tuli välja, et nimelt on see härra minu kolleeg, ta on nimelt üle 30 aasta geograafiat õpetanud koolis. Täitsa naljakas vahejuhtum oli. Iga kord, kui ma sellele mõtlen hakkab mul korraga piinlik ja naljakas. Pilt allpool :D. Nimelt selle härra sõber tegi kohe pilti, kui võimalus avanes ja ega ka Maarja võimalust kasutamata jätnud :) Muidu poleks keegi uskunud, mis huumorit võib 10 minutilise trammisõidu ajal saada.
Tähelepanek- kohalikud on ilusa ilmaga läinud oluliselt meeldivamaks ja sõbralikumaks.
Zeniidi pilte pargist grillimast ja lõbustuspargist.
Tuesday, April 16, 2013
Nagu paljud juba teavad, siis Prahasse on saabunud suvi. Võinoh, Eesti suvi, Portugallased väga ei mõista ilmselt kui ma ütlen, et see on ju lausa suvi. Nimelt jättis ilmataat väga mugavalt kevade sisuliselt vahele. Temperatuuri üleminek oli jämedalt järgmine: 0-0-0-10-10-20-20. Tegelikult ka, paremat üllatust polekski nagu osanud oodata. Lõpuks on põhjust toas aega mitte veeta. Samas õppimisele see ilmselt väga hästi ei mõju, aga järgmine nädal pidi nagunii jahedaks minema uuesti (mingi... 10-16 ilmselt), siis on ka põhjust rohkem siseruumides aega veeta.
Midagi ülimalt erakordset pole väga juhtunud- vana hea, kool ja lõbu käsikäes. Näiteks eelmisel kolmapäeval kujunes mu koolipäevast veider päev. Läksin peale kooli Saski ja Kiki ja Jessicaga kohvitama, peale mida trenni, siis tagasi kooli juurde, kus näidati väga naljakat Tšehhi filmi. Peale filmi otsustati Cross Clubi liikuda, kuhu siis kogu seltskond liikus. Muidugi olin ma esialgu kohatu oma ülisuure seljakotiga, aga õnneks oli olemas normaalne garderoob, kuhu sai asjad panna, niiet see asi lahenes kiirelt.
Vahepeal oli tõsine kass, sest ma avastasin, et olin peale mägedeskäiku (tutvumisnädal) oma Zeniidi filmi puruks tõmmanud ja paugutasin terve Lõuna-Boheemia reisi tühja. Lõuna-Boheemia tegemat piltidest on siiralt kahju. Seal oli väga palju kulda, mis sai ainult Zeniidiga "jäädvustatud". Niiet laupäeva päeval kassisin oma filmi, sest ma mõtlesin, et seda ei saa kätte, või kui saab, siis ma ei jõua seda jama kinni maksta ja kui jõuan maksta, siis osa on ikka kadunud ja filmi parandamist ikka kinni ei jõua maksta.... Õnneks näitas Kiki mulle pühapäeval head foto-poodi, kus mu muredele ka lahendus leiti ja suurem osa vähemalt Šumavas tehtud pilte sain ikkagi kätte. Aga ikkagi on kahju nendest piltidest, mis.... oleksid võinud seal olla. Ühesõnaga ma olen idioot, et varem ei taibanud, et film peaks ammu täis olema.... mass kass.
Laupäeval oli ka väga meeleolukas soolaleib Simon'i pool. Seda sündmust võiks meenutama jääda järgmised märksõnad- *lahtiste rinnahoidjatega välkjoojast Türgi neiu *Gardari üle-elu kallistused kõigile, eriti Kikile *There's something funny about you morgan *nali *võimsad tatoveeringud. Nimelt nende tatoveeringutega oli päris naljakas teema. Itaalia poiss Garbi sai mingil hetkel oma valdusesse keset pidu markeri. Kuna talle meeldib joonistada, siis hakkas peale loomulikult keha-maalingute faas. Niisiis peo lõpuks oli Prantsuse poiss Basil üleni joonistusi täis, samuti Gabri ise. Kui Simon küsis aga Katariinalt (Itaalia), et kas tal ei olegi tätokaid, siis sellele järgnes ülistiilne vastus :" But I do, I have a pizza!", mille peale kergitati püksisäärt ja selle alt paistis tõepoolest lõik pitsat. Ennast oimetuks kaaninud Türgi piff sai seljale terve seda katva konna, millel oli kuus jalga ja nägi välja nagu ämblik või sipelgas, seega on see konna-teooria tõsiselt kaheldav.
Olen avastanud, et me teeme üksteise kulul ikka päris valusaid stereotüübi nalju... kõrvalt kuulajale võiks tunduda, et me oleme ilmselt õelad teineteise vastu, aga siiski mitte. Näiteks saavad prantslased oma naljaka häälduse ja veinijoodikute stereotüüpide eest, Itaallased pizza nalju (nimelt, kuidas jätta võimalus kasutamata, kui tüüp püüab sõrme peale keerutades frisbit ) ja Islandlase pihta primitiivsuse ja viikingi kommete eest, sakslased saavad oma üli-efektiivsuse ja korraldatuse nalju, Austraalia "kõik on tagurpidi" meanwhile in Australia nalju .... jne, jne, jne. Eesti kohta õnneks keegi väga midagi ei tea, niiet selle kohta tulevad ainult ilma naljad. Üritan siin ennast siiralt tagasi hoida kohati, sest ilmselt paljud siseringi naljad ei tundu teistele väga naljakad. Ma vähemalt üritan.
Lisan pilte nii lahkumispeost, suveilmast, kui Šumava mägedest, kui ka sellelt filmilt, mis sai täis juba enne Raidi külaskäiku. Musi kõigile kallistele sõpradele kodumaal. Lisan kõige lõppu ka head mussi.
.... siis oleks selle pealkiri: "A glimpse of sunshine in your cavernous life!"
Vabandused mu enda inside nalja puhul. Nimelt ei usutud, et ma suudan sellist sõna nagu cavernous üldse kasutada, niiet nüüd ma pean seda suruma võimalikult paljudesse lausetesse, et see mulle peakolu sisse kuluks ja plaaditeemaga on meil reisist veel niipalju sisenalju, mida ei saa ilmselt keegi mõistma. Ja ilmselt ei leidnud keegi ka mu eelmise postituse nalju nii naljakana, kui need meile tundusid...
Rait käis külas. Väga lahe! Sai turisti mängitud omajagu, sai pubides hängitud omajagu, sai muusikat näha omajagu. Ajaliselt on juba pudru ja kapsad, et kuna mida täpselt tehtud sai, sest külaskäigule järgnes ülevoolavalt lõpus ekskursioon lõuna-Boheemiasse. Niisiis järgmiste sündmuste kronoloogia ei pruugi olla paigas.
Külastasime näiteks ühte baari, mida soovitas mulle Aussie bloke- tegu on siis endise punkriga, mis kujutas endast paljude ruumide labürinti. Mina mäletan vähemalt kolme erinevat baariruumi, iga baariruumi juure kuuluvat lihtsalt istumise ruumi ja ühte lauajalka saali. Väga hubane värk.
Üks baar, kus me kaks korda käisime oli Vzorkovna- meie jaoks lihtsalt Pig-bar, sest keegi eriti ei viitsi seda nime meeles pidada ja hääldamisega ei ole ka kõige lihtsam (kuigi see on Tšehhi standardite kohaselt tegelikult väga lihtne kohanimi). Miks seda Pig-bariks kutsume? Väga lihtne, seal on sead. Ma ei mäleta, kas ma juba kirjutasin sellest, aga siiski- küll ei tee küllale liiga. Seal on põrsad- kaks minisiga. Seekord on mul juba olemas ka fotosüüdistused, aga probleem on selles, et ei tahtnud pilte välguga teha, niisiis peate leppima kehva pildiga. DEAL WITH IT ! Lisaks mängisid seal esimesel korral ka muusikud, kellest üks käsitles mini-harfi ja teine viiulit.
Miks see koht veel eriline on on see, et seal ei mängita väga salvestatud muusikat. Olen seal ainult ühe korra kuulnud plaadimuusikat. Süsteem on selline- kohapeal on mõned pillid (enamasti võetakse enda omad kaasa) ja kui õlle näpus, lüüakse kohe pillikohver lahti ja jämm võib alata- inimesed ei tunne ilmselt teineteist, astutakse ligi ja pillimäng võib alata. See on ultra-lahe.
Käisime ka turisti mängimas.
Käisime lossi juures ringi, John Lennoni seina juures, Armastajate sillal, Karli sillal (Wow- milline šokk!), vanalinna tornis, kirbuturul..... ja veel. Kirbuturult ostisme ka tabaluku, millele Rait graveeeris taskunoa korgitseriga nimed ja puha, luku kinnitasime armastajate sillale Väike-Veneetsias. Uhke värk.
Ewert and the Two Dragons- sellise bändi konsat sai ka külastatud, ma eeldan, et see bänd ei vaja tutvustamist. Seal sai palju Eestlaseid kohatud. Konsa ise oli väga-väga super. Muu hulgas tulid ära ka pmst kõik mu lemmikud laulud. Enne konsat saime kokku (Victori, Saskia ja Sylviga) juba mu üheks lemmikuks kohaks kujunenud baaris/pubis/kohvikus- Atmosphere. Edasi liikusime sealt juba kõik koos konsale. Kohapeal ühisen meiega üks Soome poiss Samuli ja Victori sõbranna Nanako, kes on päris Jaapanist. Pärast konsat liikusime jälle Vzorkovnasse ehk põrsa-baari. Seal hakkas meie ees suhteliselt kohe päris naljakas konsa. Ühes ruumis istus üks tüüp, kes näppis natuke kitarri, sisse lendas teine tüüp mingi pilliga, mille nime ma ei tea (puhkpill- eeldan, et see võiks mingi vileline olla). Kohe tjuuniti ennast teineteise lainele ja jämm võis alata. Loo lingi leiad altpoolt.
Kui jämm oli lõpetatud, liikus puhkpilliga vana järgmisesse ruumi, kus oli juba mingi 4 tüüpi eri pillidega ja järgnes järgmine jämm. Ooooosoooom! Loomulikult kuulus asja juurde ka juba kergemat sorti vennastumine. Isegi Rait sai Soome poisiga jutule- eks muusika inimestel ole ikka millest rääkida. Siinkohal pean tunnistama, et Jaapani neiust ei olnud mul võimalik aru saada- see inglise keel oli minu jaoks ikka väga veider.... niisiis noogutasin ja lootsin, et see ei olnud küsimus :D
Viimasel õhtul valmistas Rait mulle ühikas liha, millest olin siin väga palju mõelnud, sest see on kodus mu lemmik söök.
Väga kurb oli, et Rait nii kiirelt pidi lahkuma :( We had fun :)
Aga see ei ole veel kõik. Ilmselt oleksin pidanud postituse alguses hoiatama, aga see post annab ilmselt välja kergema novelli mõõdu.
SOUTH BOHEMIA TRIP!
Jällegi pean tunnistama, et kuna väga väikese ajaga juhtus nii palju naljakat ja huvitavat, siis informatsiooni ülekülluse tõttu ei suuda ma ilmselt kõiki paremaid palasid siia lisada, aga siiski üritan võimalikult hea ülevaate anda sellest, mis toimus ja miks ma võin seda nimetada üheks parimaiks ekskursiooniks läbi aegade. Miks ma julgen sellise statementi julgen teha? Selle pärast, et mu kõhulihased on naermisest täiesti valusad- nt köhatada ei julge, sest iga kord on selline tunne, et mingi kääbus andis just jalaga kõhtu.
Alustama peab sellest, et esialgu pidime minema ekskursioonile Islandi poisi, Soome neiu, Saksa neiu ja Maarjaga. Kuna aga Maarja jäi nädala sees tõsiselt haigeks, siis viimasel hetkel ta loobus ja tema asemel ühines meiega Victor, kes oli juba ammu rääkinud, et tahab kohalikku metsa külastada- joppas tal. Seega meie oma väike seltskond oli ikkagi viieliikmeline, aga meeste-naiste suhe oli 1:5 asemel hoopis 2:3.
Meie reisi marsuut oli järgmine- Tábor-Třeboň-Žumberk (ööbimiskoht)-Theresian Valley (matk)-Český Krumlov.
Kuna ma ole liialt laisk ja internetis on infot niigi küllaga, siis selle asemel et hakata ise siin kõike jutustama lingin teile lihtsalt ülevaatliku materjali wikipeediast :).
Ööbimiskoht oli üllatavalt ilus pansionaat- meil oli oma tuba, kus magasime kolmekesi, Saski (saksa neiu) ja Victor. Oli ka olemas väga korralik ja üsna suur vannituba ja isegi radikas oli sisse lükatud enne meie saabumist, et saaksime oma külmi konte soojendada.
Theresian Valley matk kujutas endast kokkuvõttes umbes 12-16 kilomeetrist matka, millest umbes paar kuni mõni kilomeetrit kujutas siis endast reaalset matka metsarajal, ülejäänud aeg jalutasime lihtsalt mingis maapiirkonnas. Osade jaoks kujunes matk ka ca 20 kilomeetriseks, aga meie oma antisotsiaalse seltskonnaga olime liiga laisad ja otsustasime umbes kolm tundi oodata kohalikus pubis ja minna bussiga kodule lähemale, et siis sealt ainult 2-3 kilomeetrine minimatk ööbisikohani teha.
Miks meid viit võis siis pidada antisotsiaalseteks. Kas selle pärast, et me ei rääkinud? Ei üritanud teistega suhelda? Haisesime? Olime koledad? EI-EI-EI-EI-EI. Nimelt olime algusest juba kuidagi eraldi- omaette kupees rongis ja juba hakkasid inside-naljad. Sõime omaette lauas, keegi meiega liituda ei tahtnud. Sellel ajal, kui teised ühis-ruumis teineteisega tutvusid ja vennastusid, istusime meie viiekesi meie toas suures voodis teki all ja soojendasime teineteise varbaid ja vaatasime ämblikku. Meil polnud aimugi mingist ühis-ruumist. Nimelt avastasime, et vastasseinal passib ämblik ja vedasime kihla, et kummas suunas teeb see ämblik (kelle nimetasime Steve'iks) oma esimese sammu. Kui peale tunni ajast passimist see tüüp meiega üldse koostööd ei teinud, tuli hakata teda paberkuulikestega loopima, et teda liikuma saada. Samas oli meid juba päeval tabanud raskekujuline haigus, mille Kiki (Victor) kohe ka gigglitis'eks ristis. Nimelt kujutas see endast nakkavat ja raskekujulist itsitamise hoogu, mis on ülinakkav ja levib sekunditega. See seletab ka mu valusad kõhulihased. Niisiis, kui teised sotsialiseerusid ja omale sõpru leidsid, vahtisime meie Steve'i ja põdesime gigglitist.
Miks Kiki? Selle taga on ilmselt üks naljakamaid nalju üldse- kuna kõik naljakad naljad on päriselulised, siis üks Tšehhi noormees rääkis ka meile ühe:
Üks Tšehhi-Prantsuse segapaar sai Prantsusmaal poja ja mõtlesid, et kuidas teda nimetada nii, et mõlemas riigis oleks kõrvale meeldiv. Nimeks otsustati Viktor. Mingi siis Prantsusmaal ametisse, mis väljastab sünnitunnistusi. Küsiti neilt, et mis siis nimeks läheb, vastati:"Viktor with a K." Uskuge või mitte, aga sünnitunnistusele kirjutati selle peale Kiktor. Seega loogiliste tuletuste tagajärjel on nüüd ametlik hüüdnimi Kiki.
Meie nö giid/korraldaja oli suht lahe tüüp, aga paari inglise keele vääratuse pärast oli meil terve reisi kaks väga head nalja. Nimelt esimeses linnas olime laste mänguväljaku juures, kust oli ka vaade tehisjärvele (mida puhastati ja seega seal vett parasjagu ei olnud ja tüüp pani maha kaks väga head lauset, mis sisaldasid sõnu/fraase- "unsafe czech bitches" (ohtlikud Tšehhi litsid) ja "carbs" (süsivesik)- sellise hääldusega! Keegi ei saanud väga hästi aru, millest jutt oli, hiljem selgus, et tegu oli karpkala kasvatuse temaatikaga ja eurostandarditele mittevastavate mänguväljakute temaatikaga ehk tegelikud sõnad olid "unsafe Czech pitches" ja "Carp". Nagu arvata võite, oli nende sõnade võimalikult tihe kasutamine poolkohustuslik. Nt "Eat your carb(p)s (p)bitch"....jne. "
Theresian Valley retke kojutulek oli meil taaskord teistmoodi, kui ülejäänud grupil. Kui need kes pidid jala minema said minna esimesse ettejuhtuvasse pubisse ja ülejäänud pidid minema linna vaatama ja kohalike vaatamisväärsustega tutvuma, sest kõik ei mahtunud sellesse pubisse. Niisiis pidi bussiga kojuminejate punt otsime mõne muu pubi, kus oma konte soojendada. Meie pressisime aga ennast ikkagi esimesse ette juhtunud pubisse ja otsustasime ikkagi bussiga minna. Niisiis jäime me jälle õigepea üksi (viiekesi), sest osad olid linnapeal ja teised teel kodupoole. Meie kuivatasime pubi radikal oma läbivettinud saapaid ja sokke. Aegajalt midagi kosutavat tellides. Enne bussile minekut mõtlesime, et peaksime siiski ühe väikese pudeli kohalikku piparkoogi maitselist jooki ostma- meile tuli mäe peal vastu siis ülejäänud linnas chillinud grupp, kelle "pea" mingi kohalik-vene neiu andis meile teada, et pood on kinni ja me ei või minna ja üldse buss tuleb varem ja kui lähme, siis jääme bussist maha- selle aja peale, kui mina teda kuulasin ja üritasin viisakat vestlust arendada, oli Islandi poiss juba mäest üles jooksu pannud ja mõne hetke pärast ka ülejäänud kolm, niisiis ma lihtsalt avastasin, et .... peaks ka järgi jooksma. Ja eks ma siis jooksin ka:). Pood oli tõesti kinni, niisiis jooksime edasi, leidsime mingi pilukate poe, mis siin riigis on putka mõõtu kallis ja kehva valikuga. Becherovkat seal ei olnud ja seega tuli leppida rummiga. Jõudsime ka ilusasti bussile ja aega jäi ülegi. Kui hakkasime kodupoole jalutama (olime bussist maha tulnud), siis hakkasid meiega väga naljakad asjad juhtuma ja gigglitis võttis jälle üle ja meile hakkasid pähe tulema maailma kõige geniaalsemad ideed piltide tegemiseks. Näiteks tahtsime teha meie grupipilti nägu vastu asfaldit ja ilma mingisuguste ilmeteta. Sellega saime ka hakkama. Küll tahtis Kiki lehmaga pilti tegema minna, siis ma üritasin teda enne tarast üle ronimist veenda, et see ei ole ilmselt kõige parem idee... loomulikult jäime jälle kogu ülejäänud grupist maha ja saabusime oma tunnikese kuni paar hiljem, kui kõik ülejäänud :).
Õhtul kui mõtlesime ka common room'i sotsialiseeruma minna, kui olime jälle ennast pundikesti meie voodis teki alla kenasti üles soojendanud ja Sangriat mekkinud, ei tulnud see taaskord välja. Nimelt ei olnud seal mitte kedagi, kõik istusid pubis. Niisiis olime jälle antisotsiaalsed esialgu. Jälle keegi meiega ei söönud. Õppisin ära kuidas hääldada Eyjafjallajökull. Üritasime kasutada võimalikult palju uusi sõnu- nimelt Kiki oma uhke inglise keelega arendas meie keeleoskust- uued vastu võetud sõnad on siis nüüd ametlikult stingy (eelpoolmainitud kitsi) ja cavernous (haigutav/koopataoline/tühjus).
Õhtu peale tuli juba sotsialiseerumisest ka midagi välja.
Kodutee oli pikk ja väsitav. Unesco linn oli väga ilus- soovitan sinna minna pikemaks ajaks puhkama- odavam kui Praha, inimesed sõbralikumad. Hea koht nt pere-puhkuseks.
