Rait käis külas. Väga lahe! Sai turisti mängitud omajagu, sai pubides hängitud omajagu, sai muusikat näha omajagu. Ajaliselt on juba pudru ja kapsad, et kuna mida täpselt tehtud sai, sest külaskäigule järgnes ülevoolavalt lõpus ekskursioon lõuna-Boheemiasse. Niisiis järgmiste sündmuste kronoloogia ei pruugi olla paigas.
Külastasime näiteks ühte baari, mida soovitas mulle Aussie bloke- tegu on siis endise punkriga, mis kujutas endast paljude ruumide labürinti. Mina mäletan vähemalt kolme erinevat baariruumi, iga baariruumi juure kuuluvat lihtsalt istumise ruumi ja ühte lauajalka saali. Väga hubane värk.
Üks baar, kus me kaks korda käisime oli Vzorkovna- meie jaoks lihtsalt Pig-bar, sest keegi eriti ei viitsi seda nime meeles pidada ja hääldamisega ei ole ka kõige lihtsam (kuigi see on Tšehhi standardite kohaselt tegelikult väga lihtne kohanimi). Miks seda Pig-bariks kutsume? Väga lihtne, seal on sead. Ma ei mäleta, kas ma juba kirjutasin sellest, aga siiski- küll ei tee küllale liiga. Seal on põrsad- kaks minisiga. Seekord on mul juba olemas ka fotosüüdistused, aga probleem on selles, et ei tahtnud pilte välguga teha, niisiis peate leppima kehva pildiga. DEAL WITH IT ! Lisaks mängisid seal esimesel korral ka muusikud, kellest üks käsitles mini-harfi ja teine viiulit.
Miks see koht veel eriline on on see, et seal ei mängita väga salvestatud muusikat. Olen seal ainult ühe korra kuulnud plaadimuusikat. Süsteem on selline- kohapeal on mõned pillid (enamasti võetakse enda omad kaasa) ja kui õlle näpus, lüüakse kohe pillikohver lahti ja jämm võib alata- inimesed ei tunne ilmselt teineteist, astutakse ligi ja pillimäng võib alata. See on ultra-lahe.
Käisime ka turisti mängimas.
Käisime lossi juures ringi, John Lennoni seina juures, Armastajate sillal, Karli sillal (Wow- milline šokk!), vanalinna tornis, kirbuturul..... ja veel. Kirbuturult ostisme ka tabaluku, millele Rait graveeeris taskunoa korgitseriga nimed ja puha, luku kinnitasime armastajate sillale Väike-Veneetsias. Uhke värk.
Ewert and the Two Dragons- sellise bändi konsat sai ka külastatud, ma eeldan, et see bänd ei vaja tutvustamist. Seal sai palju Eestlaseid kohatud. Konsa ise oli väga-väga super. Muu hulgas tulid ära ka pmst kõik mu lemmikud laulud. Enne konsat saime kokku (Victori, Saskia ja Sylviga) juba mu üheks lemmikuks kohaks kujunenud baaris/pubis/kohvikus- Atmosphere. Edasi liikusime sealt juba kõik koos konsale. Kohapeal ühisen meiega üks Soome poiss Samuli ja Victori sõbranna Nanako, kes on päris Jaapanist. Pärast konsat liikusime jälle Vzorkovnasse ehk põrsa-baari. Seal hakkas meie ees suhteliselt kohe päris naljakas konsa. Ühes ruumis istus üks tüüp, kes näppis natuke kitarri, sisse lendas teine tüüp mingi pilliga, mille nime ma ei tea (puhkpill- eeldan, et see võiks mingi vileline olla). Kohe tjuuniti ennast teineteise lainele ja jämm võis alata. Loo lingi leiad altpoolt.
Kui jämm oli lõpetatud, liikus puhkpilliga vana järgmisesse ruumi, kus oli juba mingi 4 tüüpi eri pillidega ja järgnes järgmine jämm. Ooooosoooom! Loomulikult kuulus asja juurde ka juba kergemat sorti vennastumine. Isegi Rait sai Soome poisiga jutule- eks muusika inimestel ole ikka millest rääkida. Siinkohal pean tunnistama, et Jaapani neiust ei olnud mul võimalik aru saada- see inglise keel oli minu jaoks ikka väga veider.... niisiis noogutasin ja lootsin, et see ei olnud küsimus :D
Viimasel õhtul valmistas Rait mulle ühikas liha, millest olin siin väga palju mõelnud, sest see on kodus mu lemmik söök.
Väga kurb oli, et Rait nii kiirelt pidi lahkuma :( We had fun :)
Aga see ei ole veel kõik. Ilmselt oleksin pidanud postituse alguses hoiatama, aga see post annab ilmselt välja kergema novelli mõõdu.
SOUTH BOHEMIA TRIP!
Jällegi pean tunnistama, et kuna väga väikese ajaga juhtus nii palju naljakat ja huvitavat, siis informatsiooni ülekülluse tõttu ei suuda ma ilmselt kõiki paremaid palasid siia lisada, aga siiski üritan võimalikult hea ülevaate anda sellest, mis toimus ja miks ma võin seda nimetada üheks parimaiks ekskursiooniks läbi aegade. Miks ma julgen sellise statementi julgen teha? Selle pärast, et mu kõhulihased on naermisest täiesti valusad- nt köhatada ei julge, sest iga kord on selline tunne, et mingi kääbus andis just jalaga kõhtu.
Alustama peab sellest, et esialgu pidime minema ekskursioonile Islandi poisi, Soome neiu, Saksa neiu ja Maarjaga. Kuna aga Maarja jäi nädala sees tõsiselt haigeks, siis viimasel hetkel ta loobus ja tema asemel ühines meiega Victor, kes oli juba ammu rääkinud, et tahab kohalikku metsa külastada- joppas tal. Seega meie oma väike seltskond oli ikkagi viieliikmeline, aga meeste-naiste suhe oli 1:5 asemel hoopis 2:3.
Meie reisi marsuut oli järgmine- Tábor-Třeboň-Žumberk (ööbimiskoht)-Theresian Valley (matk)-Český Krumlov.
Kuna ma ole liialt laisk ja internetis on infot niigi küllaga, siis selle asemel et hakata ise siin kõike jutustama lingin teile lihtsalt ülevaatliku materjali wikipeediast :).
Ööbimiskoht oli üllatavalt ilus pansionaat- meil oli oma tuba, kus magasime kolmekesi, Saski (saksa neiu) ja Victor. Oli ka olemas väga korralik ja üsna suur vannituba ja isegi radikas oli sisse lükatud enne meie saabumist, et saaksime oma külmi konte soojendada.
Theresian Valley matk kujutas endast kokkuvõttes umbes 12-16 kilomeetrist matka, millest umbes paar kuni mõni kilomeetrit kujutas siis endast reaalset matka metsarajal, ülejäänud aeg jalutasime lihtsalt mingis maapiirkonnas. Osade jaoks kujunes matk ka ca 20 kilomeetriseks, aga meie oma antisotsiaalse seltskonnaga olime liiga laisad ja otsustasime umbes kolm tundi oodata kohalikus pubis ja minna bussiga kodule lähemale, et siis sealt ainult 2-3 kilomeetrine minimatk ööbisikohani teha.
Miks meid viit võis siis pidada antisotsiaalseteks. Kas selle pärast, et me ei rääkinud? Ei üritanud teistega suhelda? Haisesime? Olime koledad? EI-EI-EI-EI-EI. Nimelt olime algusest juba kuidagi eraldi- omaette kupees rongis ja juba hakkasid inside-naljad. Sõime omaette lauas, keegi meiega liituda ei tahtnud. Sellel ajal, kui teised ühis-ruumis teineteisega tutvusid ja vennastusid, istusime meie viiekesi meie toas suures voodis teki all ja soojendasime teineteise varbaid ja vaatasime ämblikku. Meil polnud aimugi mingist ühis-ruumist. Nimelt avastasime, et vastasseinal passib ämblik ja vedasime kihla, et kummas suunas teeb see ämblik (kelle nimetasime Steve'iks) oma esimese sammu. Kui peale tunni ajast passimist see tüüp meiega üldse koostööd ei teinud, tuli hakata teda paberkuulikestega loopima, et teda liikuma saada. Samas oli meid juba päeval tabanud raskekujuline haigus, mille Kiki (Victor) kohe ka gigglitis'eks ristis. Nimelt kujutas see endast nakkavat ja raskekujulist itsitamise hoogu, mis on ülinakkav ja levib sekunditega. See seletab ka mu valusad kõhulihased. Niisiis, kui teised sotsialiseerusid ja omale sõpru leidsid, vahtisime meie Steve'i ja põdesime gigglitist.
Miks Kiki? Selle taga on ilmselt üks naljakamaid nalju üldse- kuna kõik naljakad naljad on päriselulised, siis üks Tšehhi noormees rääkis ka meile ühe:
Üks Tšehhi-Prantsuse segapaar sai Prantsusmaal poja ja mõtlesid, et kuidas teda nimetada nii, et mõlemas riigis oleks kõrvale meeldiv. Nimeks otsustati Viktor. Mingi siis Prantsusmaal ametisse, mis väljastab sünnitunnistusi. Küsiti neilt, et mis siis nimeks läheb, vastati:"Viktor with a K." Uskuge või mitte, aga sünnitunnistusele kirjutati selle peale Kiktor. Seega loogiliste tuletuste tagajärjel on nüüd ametlik hüüdnimi Kiki.
Meie nö giid/korraldaja oli suht lahe tüüp, aga paari inglise keele vääratuse pärast oli meil terve reisi kaks väga head nalja. Nimelt esimeses linnas olime laste mänguväljaku juures, kust oli ka vaade tehisjärvele (mida puhastati ja seega seal vett parasjagu ei olnud ja tüüp pani maha kaks väga head lauset, mis sisaldasid sõnu/fraase- "unsafe czech bitches" (ohtlikud Tšehhi litsid) ja "carbs" (süsivesik)- sellise hääldusega! Keegi ei saanud väga hästi aru, millest jutt oli, hiljem selgus, et tegu oli karpkala kasvatuse temaatikaga ja eurostandarditele mittevastavate mänguväljakute temaatikaga ehk tegelikud sõnad olid "unsafe Czech pitches" ja "Carp". Nagu arvata võite, oli nende sõnade võimalikult tihe kasutamine poolkohustuslik. Nt "Eat your carb(p)s (p)bitch"....jne. "
Theresian Valley retke kojutulek oli meil taaskord teistmoodi, kui ülejäänud grupil. Kui need kes pidid jala minema said minna esimesse ettejuhtuvasse pubisse ja ülejäänud pidid minema linna vaatama ja kohalike vaatamisväärsustega tutvuma, sest kõik ei mahtunud sellesse pubisse. Niisiis pidi bussiga kojuminejate punt otsime mõne muu pubi, kus oma konte soojendada. Meie pressisime aga ennast ikkagi esimesse ette juhtunud pubisse ja otsustasime ikkagi bussiga minna. Niisiis jäime me jälle õigepea üksi (viiekesi), sest osad olid linnapeal ja teised teel kodupoole. Meie kuivatasime pubi radikal oma läbivettinud saapaid ja sokke. Aegajalt midagi kosutavat tellides. Enne bussile minekut mõtlesime, et peaksime siiski ühe väikese pudeli kohalikku piparkoogi maitselist jooki ostma- meile tuli mäe peal vastu siis ülejäänud linnas chillinud grupp, kelle "pea" mingi kohalik-vene neiu andis meile teada, et pood on kinni ja me ei või minna ja üldse buss tuleb varem ja kui lähme, siis jääme bussist maha- selle aja peale, kui mina teda kuulasin ja üritasin viisakat vestlust arendada, oli Islandi poiss juba mäest üles jooksu pannud ja mõne hetke pärast ka ülejäänud kolm, niisiis ma lihtsalt avastasin, et .... peaks ka järgi jooksma. Ja eks ma siis jooksin ka:). Pood oli tõesti kinni, niisiis jooksime edasi, leidsime mingi pilukate poe, mis siin riigis on putka mõõtu kallis ja kehva valikuga. Becherovkat seal ei olnud ja seega tuli leppida rummiga. Jõudsime ka ilusasti bussile ja aega jäi ülegi. Kui hakkasime kodupoole jalutama (olime bussist maha tulnud), siis hakkasid meiega väga naljakad asjad juhtuma ja gigglitis võttis jälle üle ja meile hakkasid pähe tulema maailma kõige geniaalsemad ideed piltide tegemiseks. Näiteks tahtsime teha meie grupipilti nägu vastu asfaldit ja ilma mingisuguste ilmeteta. Sellega saime ka hakkama. Küll tahtis Kiki lehmaga pilti tegema minna, siis ma üritasin teda enne tarast üle ronimist veenda, et see ei ole ilmselt kõige parem idee... loomulikult jäime jälle kogu ülejäänud grupist maha ja saabusime oma tunnikese kuni paar hiljem, kui kõik ülejäänud :).
Õhtul kui mõtlesime ka common room'i sotsialiseeruma minna, kui olime jälle ennast pundikesti meie voodis teki alla kenasti üles soojendanud ja Sangriat mekkinud, ei tulnud see taaskord välja. Nimelt ei olnud seal mitte kedagi, kõik istusid pubis. Niisiis olime jälle antisotsiaalsed esialgu. Jälle keegi meiega ei söönud. Õppisin ära kuidas hääldada Eyjafjallajökull. Üritasime kasutada võimalikult palju uusi sõnu- nimelt Kiki oma uhke inglise keelega arendas meie keeleoskust- uued vastu võetud sõnad on siis nüüd ametlikult stingy (eelpoolmainitud kitsi) ja cavernous (haigutav/koopataoline/tühjus).
Õhtu peale tuli juba sotsialiseerumisest ka midagi välja.
Kodutee oli pikk ja väsitav. Unesco linn oli väga ilus- soovitan sinna minna pikemaks ajaks puhkama- odavam kui Praha, inimesed sõbralikumad. Hea koht nt pere-puhkuseks.
Reisi soundtrack
No comments:
Post a Comment