Kolmapäeval oli järjekordne Erasmuse õhtu, seekord oli teemaks Munadepühad. Kuna mul oli päeval ka kool, siis passisin kooli juures õhtul seitsmeni, sest järgmise nädala töö tuli ära teha, sest järgmisel nädalal ei tule õppimisest väga palju ilmselt välja, sest Rait tuleb külla ja tähtaeg on juba kolmapäeval. Uhke tunnistada, aga ma olin ilmselt esimene inimene, kellel töö pmst tehtud on, nüüd on vaja ainult grammatika üle vaadata.

See Erasmuse õhtu oli senini üks igavamaid, aga see eest oli seltskond hea. Värvisime mune ja meile tutvustati igast Tšehhi munadepühade traditsioone. Munade värvimine oli veits teistsugune, kui see millega ma seni harjunud olen. Parafiin ja rasvakriidid sulatati teelusikas ja nööpnõela peaga pmst tupsutati munadele. Ja munad ei olnud mitte keedetud munad, nagu me harjunud oleme, vaid tühjaks puhutud munad.

Teine huvitav asi, mis meelde jäi oli Pomlázka

Tegu on siis põhimõtteliselt vitstest punutud vitsaga. Sellega siis tuleb naisi mingil päeval nahutada, siis naine on särav, viljakas, puhas jne, jne- tavaline jura. Naised peaksid aga andma meestele selle tagasihoidliku nüpeldamise eest kas süüa või alkoholi (nagu siin kombeks- alkoholi ja palju)ja peaks siduma sinna vitsa otsa ka veel mingi paelakese, mis siis peaks väljendama neiu emotsioone selle noormehe suhtes.

Üks meeldejääv pala oli veel. Esimest korda oli seal kohal ka mingi neiu USA'st. Kui seda Pomlázka traditsiooni taheti näidata, siis oli vaja vabatahtlikke neiusid, kes ukse taha saadeti. Teistele räägiti samal ajal sellest traditsioonist ja neiud ootasid siis enda teadmata ukse taga nüpeldamist. Nii, aga kõigepealt oli vabatahtlike vaja, kuna väga palju neid alguses ei olnud, siis keegi ütles sellele Ameerika neiule, et mine-mine, see sisaldab vägivalda, sulle kindlasti meeldib... ma ei tea, ma leidsin, selle päris naljakana.

Teine naljakas asi selle vabatahtlike otsimisega oli veel. Nimelt Maarja kõrval istus meie sõber Portugallane, Miguel, kes oli just paar nädalat tagasi kokkamise-võistluse kinni pannud. Tegemist on keskmisest lühema, kõhnema ja kõrgema häälega noormehega. Tema hõikas kohe Maarjale, et Maarja, mine sina, "You are strong!". Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma olin juba tervest päevast ajutööst ära hakanud keerama, või see oligi naljakas, aga esimene asi, millele mõtlesin oli fraas "Tugev, paksude jalgadega maatüdruk!". Mitte mingil juhul ei ole Maarjal paksude jalgadega mingit seost, aga see oli sellel hetkel nii naljakas, et ma naersin nii palju, et pisarad silmas.... ilmselgelt keegi teine selle sama asja üle ei naernud, aga siiski kõlas see Miguel'i suust tulnuna väga koomiliselt.

Pärast jagati Pomlázkad laiali ja ka üks kaart anti ära- Tšehhi kaart, millel demonstreeriti erinevaid traditsioone. Selle sain omale- see on hea, sinna saab märkida, kus käinud olen peale Praha. Nimelt on plaan minna Telči, sest see pidi väga ilus olema (UNESCO ja puha).

Liikusime siis mingile üliõpilaspeole, kus mängis mingi bänd, mille saksi-mees oli meiega mägedes ja kutsus meid sinna. Tegu oli spordihalliga ühikas- jah, sa lugesid õigesti- pidu peeti spordihallis, mis oli ühikas ja muusika mängis väga valjult. Tehnika oli suhteliselt minimalistlik, aga see eest vali, või oli tulemus selline tänu saalile, vms. Bänd ei olnud sitt, aga ega ta mingi suurem asi ka ei olnud, osad pillimehed mängisid väga hästi, aga laulja kasutas liiga palju maneere, mis ei olnud lahe. Kuna teine lugu, mida mängiti kui olin sinna läinud oli Wonderwall, siis minu jaoks ei olnud algus hea. Kes teab, see teab, ei viitsi seda nalja ka üksi-pulgi lahti seletama hakata. Vihjeks niipalju, et mul ei ole selle loo vastu midagi, kui see kõlab originaalesituses, või paremini (unlikely). Pidu ise oli kokkuvõttes tegelikult hea, seltskond oli hea ja õlu oli odav :). Mulle lihtsalt meeldib viriseda :D

Eile käisime väljas. Alustuseks käisime baaris, mille nurgas elavad sead. Täiesti elusad põrsad ja puha. Koht oli nagu Zavood, aga palju-palju suurem. Lisaks diivanietele olid seal istumiseks pakud. Omamoodi. Muusikat ei lastud, selle asemel oli seal olemas mitu klaverit ja muid instrumente, seega- ainult elav muusika, mida peaksid mängima siis kliendid. Minu meelest päris lahe idee. Kuna Maarja liikus esialgu ühe kolmanda Eesti neiu poole, siis jäin sinna kolme Saksa poisiga. Kuna meil on Simon'iga mitu korda olnud arutelu, et kuidas on inglise keeles fraas, mis väljendaks seda, et inimene on kitsi. Mina arvan, et see on "i'm/you are cheap", mida aga Simon ei usu, aga ta pole viitsinud järgi vaadata... igastahes küsis ta oma sõbralt. See pani kohe tongi maha ja teatas, et selline asi on ilmselt olemas ainult Saksamaal ja saksa keeles.

Sealsamas ümber nurga oli mingi nö roki-baar, kus mängiti kõigile tuttavaid roki-hitte, mis on kohati juba äärmiselt ära leierdatud minu jaoks (nt Highway to Hell, Otherside, mingid Rammsteini lugusid jne, jne). Koht oli meeldiv, üllatavalt. Kui ütlesin, et saan see suvi lõpuks Queen of the Sonteage'i näha, siis Simon'i sõber ütles, et ta on neid juba neli korda näinud ja kohaselt oli seljas ka vastav t-särk, mida pidi kohe demonstreerima :) Väga lahe seltskond. Sain ka teist korda siin olles niipalju julgust, et tiba saksa keelt kõnelda. Kuna aga Simonil oli täna mingi ettekanne ja test, siis nemad liikusid peale ühte koju. Mina suundusin Maarjale järgi.

Mina pidin ühes kohas trammi peale hüppama, kui sinna jõudsin oli õige numbriga tramm juba ees. Kui olin juba trammi istunud, taipasin, et ma ei tea, kas see üldse õiges suunas sõidab, niisiis jooksin kiirelt aegu vaatama, et kas see üldse õigesse suunda liigub, kui olin aga trammi-aegadeni jõudnud, pani tramm oma uksed kinni ja sõitis minema. Minu suurimaks vedamiseks tuli aga välja, et see liikus valele poole. Ühesõnaga, mul vedas ropult. Jõudsin kohale, kuhu jõudma pidin. Seal olid aga mingisugused venelased St.Piiterist, kes kukkusid kohe lahkelt viskit valama, nendega sain (ka enda siiraks üllatuseks) ka vene keelt räägitud. Väga mõnus seltskond oli- väga viisakad tegelased ja ülimalt sõbralikud.

Edasi liikusime Roxy klubisse, kus toimus mingi Erasmuse pidu. Pean tunnistama sarnaselt Maarjale, et mulle üldiselt need peod ei meeldi. Palju väga veidrat kaadrit. Näiteks üritas üks mustanahaline prantsuse poiss mind ära lohistada- maailma magedaima sebimisfraasiga- do you like french men? Wanna kiss? Tegelikult läks minu jaoks kohati situatsioon hirmutavaks, sest tüüp ei lasknud lihtsalt lahti. Mulle tundus, et me olime Maarjaga seal ilmselt ühed vähestest terve mõistuse juures olevatest inimestest :) . Inimesed on rohkem pealetükkivad Erasmuse pidudel, eelistan kohalikke pidusid, kus ei ole nii kirevat seltksonda ja lõbutseda on võimalik ka omaette seltskonnaga, ilma et peaks kedagi vaat et kaikaga eemale ajama.

Hommikul teel koju õnnestus meil jalutada mööda ka Karli sillast, mis on siin kõige suurem turisti-magnet ja päeval ei ole seal praktiliselt võimalik liigelda. Meil aga õnnestus tabada inimtühi (peale meie) Karli sild.

Täna tekkis esimene probleem- SEB paneb näkku- kaardimakse ei tööta, sula välja võtta ei saa, aga see eest on summad juba kenasti kaardilt broneeritud. Ma küll vaidlustasin tehingud, aga eks näis, mis see panga-jumal siis ka otsustab. Selliseid jamasid küll nüüd vaja ei ole.

Neljapäeva õhtu/öö veetsime taas Cross Clubis. Olime Maarjaga ühes esimestest saabujates (garderoobi numbrid 5 ja 6) ning ühed viimased lahkujad. Taaskord oli meiega kaasas Saksa poiss Simon. Alguses oli Saksamaa inimesi veel, aga kuna nemad ilmselt väga pidu ja muusikat ei nautinud ja nad pidid järgmisel hommikul Bratislavasse lahkuma, siis lahkusid nad ka peolt õige vara. Sain ka kohalikega lauajalksi mängida.... hommikupoole sain mängida sellistega, kes mängisid väga-väga hästi. Loomulikult sain kõik mängud pähe- motivatsiooni tõmbas maha :).

Reede möödus tehes mitte midagi- kudedes. Õhtul käisin Soome neiuga õhtust söömas, kui Maarja ja veel osad sõpradest veeparki olid läinud. Sõin peaaegu 400g grill-ribi. See on ilmselt esimene kord, kui ma siin söön päris liha. Selline suve grilli igatsus tuli....

Eile käisin kohalikke kaltsukaid skännimas. Jõudsin ainult kahes korralikult ringi vaadata. Õnneks oli mõlemas allahindlus. Kaltsuka hinnad olid pmst samad kui mõnedes Eesti poodides. Niiet ilma allahindlusteta ei oleks ma sealt ilmselt üle ühe asja ostnud. Kokku ostsin omale kolm pluusi- kõik lillad. Seega väga palju pole muutunud. Üks poiss juba isegi teeb mu üle nalja, et mulle vist ikka väga meeldib lilla, sest ühe korra olid mul seljas kõik lillad asjad korraga, mis mul pmst kaasas olid.

Leidsin kesklinnas veel ühe hea söögikoha, kus prae hinnad mõistlikud, teenindus hea, mitte liia fäänsi koht ja lisaks ka veel hea muusikavalik. Neid kohti ei ole siin just liialt palju. Õnneks mul on üks kaart, mis on tehtud kohalike poolt noortele reisijatele, millest on vägagi palju kasu.

Kuna Austraalia-poiss, kes pidi ka meiega Cross Clubis ühinema lasi meid üle (mitte negatiivses mõttes) ja ütles, et peaksime nädalavahetusel kohvi võtma, siis võtsin ka temaga ühendust päeval. Käisin natuke kesklinnast eemal ringi, sest seal oli ilus plats ja vaade. Läksime sinna samasse lähedale pubisse, mis oli jällegi selle hea kaardi peal. Lõpuks sain lauajalksi mängida- seekord võitsin kõik mängud ja natuke taastus ka enesekindlus, et teinekord jälle need vardad kätte haarata. Koht, kus mängisime olla olnud kunagi punker, kuhu nüüdseks on mingi baar ehitatud- baar kui labürint.

Selle purskkaevu jurues nägin kõige räigemat hipsterit, keda mul eales on au olnud kohata.

Kiire-kiire-kiire-aeglane.

Teisipäeva hommikuks tuli räme lumi maha. Terve päeva oli nõme ilm.

Kolmapäeval oli aga jälle totaalne kevad:

Nii, nüüd võin ausalt tunnistada, et kooliga läheb tamp peale.

Pean kaasaegses inimgeograafias kirjutama uurimuse, milleks ma valisin Eesti ja Tšehhi maa-kasutuste võrdlus. Minu eesmärgiks oleks siis võrrelda, et kuidas muutus maa-kasutus nendes riikides peale sotsialismi... aga ma ausalt juba kahetsen oma valikut, ma pole ilmselt mitte kunagi kirjutanud uurimust enda jaoks nii võõral teemal. Lisaks kohtusin oma juhendajaga, kellel olid ilmselt väga suured lootused minule :).

Teisipäeval lõpetasin sellise raamatu lugemise, nagu Sofi Oksaneni "Puhastus", mille Rait mulle saatis. Väga hea raamat. Soovitan. Pole mindud imalaks väga ja samas ei ole ka asju ilustatud. Natukene jõhkrust ja reaalsust. Kiidan. Kolmapäeval jooksis ka pealtnägijast läbi SEE, mis on suhteliselt teemakohane seoses selle raamatuga.

Lisaks olen vahepeal ära vaadanud selle Islandi filmi, mida ma ilmselt eespool ka maininud olen. Ausaltöeldes väga twisted huumoriga ja naljakas film. Meenutas mulle ühte Soome filmi- Napapiirin Sankarit.

Lisan Islandi filmi juutuubi lingi, kus saab aktiveerida ka inglise keelsed subtiitrid, niiet ei ole vaja kuskilt midagi alla laadida.

Soome filmi treiler-->

Mõlemaid filme soovitan väga soojalt vaadata. Paras ports haiget huumorit, mida on meil Eestis natukene liiga vähe.

Eile oli mul one of those days.... heas mõttes. Hommikul kooli, Menzasse (ülikooli üks sööklatest), juhendaja juurde, trenni, International Clubi poolt korraldatud filmiõhtule, kus näidati Tšehhi filmi Kolja. Jah, siit tuleb veel järjekordne filmisoovitus. Kui ma treilerit vaatasin, siis ma arvasin, et see saab olema mingi staatiline, halb kunst, mida mina ilmselt ei mõista. Aga sain meeldiva üllatuse osaliseks, kui selgus, et tegu oli jällegi ühe humoorika filmiga, millel oli täiesti nunnu sisu ja puha. Kuuldavasti oli see film ka ´96ndal aastal saanud võõrkeelse filmi Oscari. Kuna ma normaalset treilerit ei leidnud, siis panen Tšehhi keelse treileri.

Üks põhjus, miks mulle meeldib seal vesiaeroovikas olla, on see bassein ise. Kuna trenn on õhtupoolsel ajal, siis on uskumatult ilus ujudes päikest nautida- mida silmas pean? Vaata pilti.

Peale filmi tahtsime minna pubisse ühtele õllele, aga üks normaalne koht, mida teadsin oli puupüsti täis ja olime sunnitud minema ühte Reggae baari, kus (vägagi kližeeliselt) mängiti Bob Marleyt. Kuna me tuntusime lollid turistid, siis tõstis mingi tume-poiss kohe ühest lauast kliendid püsti ja tegi meile seal ruumi. Võtsime seal ühe õlu ja läksime laiali. Jäin üksi trammi ootama, kui sain sõnumi Soome-neiult, et nad on selles pubis, kuhu me esialgu sisse ei mahtunud. Otsustasin, et kuna tramme selle sama pubi eest sõidab koju peaaegu poole üheni, lähen vaatan ka üle, mis seal toimub. Seal oli vägagi hea seltskond, kellega poolteist tundi ühe õlle taga istudes läks nagu lennates. Jõudsin ilusasti viimasele trammile ja puha.

Teater taas

Pidime reedel ilusa ilmaga nädala esimesel poolel alustatud tasuta jalutustuuri lõpuni tegema, aga mida ei tulnud oli tuur :(
Ei olnud väga kurb, sest nägime seal palju Aasia turiste. See oli minu jaoks absoluutselt põlvist nõrgaks tegevalt naljakas, kuidas peavad Aasia turistid turistireisil käituma. Nad peavad jalutama rivis, kas ühe või kahekaupa, oleneb ilmselt grupi suurusest vms. Karli silla juures oli sellest Karli sillast minu jaoks suurem vaatamisväärsus siis need Aasia turistid. Kultuurilised erilisused :D

Pühapäeval käisime teatris- jälle. Krabat. Seekord käisime juba neljakesi. Pidime minema viiekesi, aga saksa-poisi valearvestuse tõttu (seoses mingi kossumänguga) läksime lõpuks neljakesi. Seal oli veel ees kaks tuttavat, kelle kõrvale olime me täiesti juhuslikult piletid soetanud. Seekord oli pileti hind 30 krooni..... e ca 1,2 €. Jah, nii odavalt saab balletti vaadata. Aga see-eest istusime viimases reas ja posti taga, aga nii kaugelt see post väga ei häirinud :). Tegelikult oli meil valida pmst kas 30 krooniste või 1000 krooniste piletite vahel. See polnud sama teatrimaja, mis eelmine kord. Neid teatrimaju on siin linnas päris mitu.

Etendus ei olnud siis tüüpiline klassikaline ballett, vaid segatud rohkem kaasaegse (contemporary dance) tantsuga. Mulle isiklikult väga meeldis. Aga noh, ma pole eriline spetsialist ka, onju.

Täna siis üritasin natuke asjalik olla ja käisin geograafia raamatukogus. Sain selle raamatukogu ülesande tehtud, mida homseks vaja oli, aga ... teate, selles raamatukogus puudus minu jaoks igasugune loogika. Absoluutselt. Küll aga sain meeldiva üllatuse osaliseks, kui täiesti vale raamaturiiuli ees seistes jäi mulle silma selline asi:

Pubiralli Praha 7's

Praha jaguneb nummerdatud linnaosadeks ( kuni 22ni).

Pubiralli, mille korraldasid kaks neidu, kellest ühega me tutvusime Šumava mägedes Orientation Week'il. Facebookis oli attendima märkinud ennast 19 inimest. Kohale ilmus rohkem nagu 30+ ringis. Enamustega olin tuttav juba kas Šumavast või või ühelt teiselt kokkusaamiselt. Seega oli üsna hubane olemine, probleemiks aga muutus see, et mõned baarid on siin liiga väikesed et kogu seda seltskonda ära mahutada.

Eriti kurb oli see, et pidin üksi minema, sest Maarja ei tundnud ennast hästi. Ausaltöeldes olen kerges hämmingus, et ma ei ole ise midagi kuskilt veel (viirushaiguiseid pean silmas) üles korjanud. Sest pmst kõik tuttavad on kas haiged, kohe jäämas või alles paranemas, mõni on isegi terve Prahas veedetud aja haige olnud.

Praha 6 on siis linnaosa, mis on südalinnale küllaltki lähedal. Seal on üsna palju baare ja kuna korraldajad neiud ise seal ka elavad, siis oli see igati okei, et see seal toimus. Mis on veel eriti hea on see, et meil on Praha 7ga otseühendus trammide näol (sh ka öötrammid).

Kokku kammiti läbi neli baari, millest viimases oli ka lauajalgpall. Lauajalka läheb väga peale ja seda sai seal ka natuke mängitud. Simon'iga kahepeale õpetasime ühele prantsuse poisile lauajalkas võimsa löögi tegemist. Leidsime endale ka üsna väärilised vastased- seega oli ka mängus pinevust ja põnevust. Me gusta.

Kuna muud paremad tuttavad peale Simon'i ja Victori olid juba koju ära läinud, siis otsustasimegi kolmekesi peole minna, sest Simon teadis, et ühes klubis pidi olema mingi d'n'b pidu. Piletihind pidi olema 150 krooni. Kuna me aga jõudsime sinna mingi 2-3 vahel, siis oli juba piletihind alla lastud (100.-) ja mängis pmst eelviimane esineja- Friction & MC Linguistics /4decks set/. Klubi ise oli nimega Roxy- koht oli täitsa mõnus, ruumi oli ja inimesi oli piisavalt palju, samas piisavalt vähe, et oli ka tantsuplatsil ruumi tantsida. Pean tunnistama, et peol on kohe turvalisem olla, kui mõni meesterahvas seltskonnas on. Kahjuks ei olnud mul aimugi, et seal peaks olema kaks saali, niiet pealavast ma kaugemale ei jõudnud. Õlu oli keskmisest kallim, aga üldiselt seniste klubi hindadega võrreldes pigem soodsam (1,6 €). Kohta kindlasti soovitan, kui on teada, et seal mõni parem üritus toimub.

Aimu sellest, mis peol toimus- vt videot. Pole küll sama pidu, aga set oli ilmselt sama/lähedane. Roxy's oli lihtsalt rohkem lasereid :)..... vadeva :D

Saan lisada ka pilte Erasmuse õhtult (söögid/joogid).

Võiduroog

Mu Portugali sõbrad ühikast. Keskmine on Miguel, kes hilineb igale poole, ta ise ütleb, et jäi "moekalt hiljaks". Siinpuhul võime seda tõe pähe võtta, sest hoolimata tunniajasest hilinemisest, võitis ta söögitegemise võistluse.

Meie kirju koer

Selle posti viimased pildid Erasmuse õhtust on saadud siit--> Gallery of Vojtěch Zeisek

Kultuursus.

Tere taas kallid sõbrad, tuttavad ja muud kaasmaalased. Kõik, kes arvavad, et ma siin ainult pidu panen ja midagi tarka ei tee, siis päris nii see siiski ei ole.

Pühapäeval käisime näiteks ooperis. Etenduse nimi oli Rusalka. Tegu on siis Tšehhi kohaliku helilooja Antonín Dvořák'i meistriteos. Sain päris huvitava kogemuse osaliseks- meeldis. Kasutati päris coole lava efekte, sh videoinstallatsioone ja väga lahedaid dekoratsioone. Näiteks meeldis mulle väga see, kuidas nö metsa oli imiteeritud paksude köitega, mida oli siis ühte kokku palju pandud. See andis väga palju juurde. Etendus oli tiitritega- tekst oli nii saksa kui inglise keeles, seega turistil ei teki külastades probleemi tüki mõistmisega. Mis oli veel eriti armas üllatus oli see, et see külastus läks maksma 50 krooni (=2 €), mis tähendab, et näiteks teatri (sh ooper, ballett, draama, muusikalid jne) külastamine on mulle kolm korda odavam, kui näiteks kino külastamine. Maarja teadis rääkida, et siin pidi riik hindu all ka hoidma. See odav pilet oli siis ainult üliõpilastele, tavakülastajate hinnad hakkavad 6'st eurost (kuni kümnete ja sadadeni).

Väikseim kohv ever- ei, ma ei tellinud espressot, see on for real tavaline kohv :)

Teisipäeval käisin peale kooli jälle Austraalia poisiga kohvitamas, sest ta eelmine kord kurtis, et siin on head kohvi väga keeruline saada (true story!) ja ta leidis ühelt kaardilt nö ühe parima kohviga kohviku. Minu kohv oli tõesti hea, esimest korda sain reaalselt kanget kohvi- nämma. Kohati on päris naljakas kuulda, millisena Austraallane üldse Euroopat ja inimesi näeb. Näiteks ütles ta, et kõik Ewert and the Two Dragonsi tüübid on niiii eestlased. See pidi seisnema sellest, et päris rootslasi ja soomlasi ei meenuta ja slaavlaste nägu ka üldse ei ole. Aga teatavasti ei pidavat eestlased geneetiliselt meist põhjapoolsetest inimestest palju erinema, niiet võta siis kinni- on siis olemas eestlase nägu või ei?!.

Eile oli meil Erasmuse õhtu, mille teemaks oli söögid/joogid. Meie viisime siis liitri vanakat ja 5 kilo kräsupea kooki. 5 kilo kooki oli veits overkill, aga kõik mida ära ei söödud võeti väga hea meelega kaasa. Sööke oli väga palju ja väga häid. Võitis tunnikese hilinenud Miguel Portugalist, kes tegi minigt rooga kartulitest, sealihast ja teokarpidest. See oli tõesti väga hea. Lisaks oli toodud ka palju erinevaid veine ja kangemat kraami, mida ka kõike maitsta sai. Porto vein Portugalist on näiteks ülimagus. Lisaks on mulle tutvustatud Sangriat (jah, ma olen vist viimane inimene Euroopas, kes seda proovinud ei ole), mida seal ka üks neiu lahkelt minuga jagas- ülimagus veinilaadne toode, mis on mõnevõrra kangem kui siider, aga see on nii limonaadi maitsega, et see võib õhtu lõpuks ohtlikuks muutuda.

Pildil Islandi poiss, kelle näo ette on sattunud kohatult mingi laest rippunud südameke :).

Hiljem läksime pubisse, kus Islandi poisiga juttu ajasime, muu hulgas jõudsime järeldusele, et meil mõlemal on Väikese-riigi sündroom, mille kohaselt ollakse kõige olulisega kursis, mis seoses nende riigiga igal pool mujal maailmas toimub ja promo tehakse julgelt. Näiteks tutvustas ta ka Islandi filmi- Sódóma Reykjavík ja bändi Seabear.

Lisaks vahva seltskond, kellega koridoris aega veedame päris tihti. Pildil ka veider vene tüüp- vist mingi igavene filosoof ülikoolis. Ta on nii kohatu, tuleb rääkima teemadel, millest tal ilmselt väga midagi aimu ei ole. Siis ta teab igast keelest mingit fraasi või mõningaid sõnu ja siis mõtleb, et see läheb jube hästi peale, aga noh.... ma ei tea.

Täna käisime lõpuks turisti ka mängimas- tasuta jalutustuuril. Oli väga lahe, sai teada palju asju, mida varem ei teadnud. Sain lõpuks siinse ajaloo kohta ka pildi selgemaks, sest ega ma väga pole viitsinud seda vikipeediat skännida.

Turistiklubi

Reedeõhtu. Karlovy Lazne- turistiklubi.

Käisime preilidega reedel õllel ja liikusime kluppi hiljem.

Baar, kuhu minna tahtsime oli esialgu on it's full capacity, niiet sinna kohe ei saanud, pidime pool tunnikest kõrval pubis veetma. Koht, kuhu me minna tahtsime (ja hiljem ka saime) oli selle poolest eriline, et seal toimetavad jooke kätte mitte kelnerid vaid- rongid. Jeap, päris nagu väikesed rongid ja puha. Juurde tellid oli juba selle pärast lahe, et sai uuesti neid ronge näha.

Klubi, kuhu edasi läksime pidi olema totaalne turisti-klubi. Nii oli, tegu oli väga värvilise ja kirju lihaletiga, kus tümakas pumpas igas saalis. Kõige omanäolisem oli "oldies" korrus, sest seal päriselt mängiti ka oldies muusikat- kind of. Nt Hip-hop/Rnb saalil ei olnud just nende muusikastiilidega palju pistmist. Siis oli veel kaks (?) korrust eraldi tümakale. Viimane korrus pidi olema Chill Out, sealt kõlas üsna meeliülendavat trummi ja bassi, mis oli aga veider oli see,et seal seisis turvamees ees ja sinna ei saanud. Ilmselt oli tegemist seal mingi priva-üritusega.

Ma mõistan täiesti, miks see koht oli turistikas- okei õlle hind, palju poolpaljaid naisi (klubi poolt) ja üldse palju inimesi ja mitmekesisust, palju saale/korruseid ja kõigile kodukohast tuttav tümakas.

Ma tunnen ennast siin kohati täiesti erilise olendina. Ma olen ilmselt ainuke, kes ei tunne mitte ühtegi lugu ära. Loomulikult on mulle tuttavad gangnham stail ja vb veel mõni paari aasta tagune raadio-hitt, vms. Üldiselt kuulen ma kogu seda muusikat esmakordselt. Ilmselt ei ole mul tänu sellele ka erilist vastumeelsust- kõik on uus ja huvitav :D.

Ausaltöeldes oli see koht oma väljanägemiselt/olemuselt selline nagu üks klubi olema peaks- igast vidinaid ja ätträktionit igale.

Toon siinkohal mõned näited ja võimalikud illustratsioonid. -1 korrus (kelder) oli selline, kus tantsuplats oli mingi põranda all.

Kõrgematel korrustel oli alati üks ruum, kus oli nö suurem tantsuruum ja teine ruum, mis oli nö hängimiseks. Tantsuplatsiks oli tühi bassein, selle ümber piirded ja veel veidi tantsuruumi. Iga saal oli kuidagi omamoodi, niiet sassi ei olnud neid väga lihtne ajada. Koridorides seisid inim-mannekeenid/miimid.

Hip-hopi saalis käis vahepeal väga räme möll. Ühelpool saali tantsis piirete ääres pmst mitte midagi kandev neiu, kes provotseeris kõiki isaseid. See taktika, mida ta kasutas omale nö isase-seemnedoonori leidmiseks kandis igal võimalikul juhul vilja. Mina tantsisin tema poole seljaga, niiet teda ma eriti ei näinud ja seega ei saanud ta mind ka palju häirida, mina vaatasin hoois lõbusaid india-härrasid, kellele eelnesid prouad, kes teatud lugude peale pöördesse läksid ja kohati väga hullu tantsu lõid (vt videot).

VIDEO LINK!!(Kliki mind.)

Asjaajamine Tšehhi moodi.

Nii, keda häirib eksessiivne ropendamine võib selle postituse rahuliku südamega kinni panna ja oma asjadega edasi tegeleda.

Ma ilmselt olen juba eelnevalt maininud, et siin riigis on igasugune asjaajamine ulmeline ettevõtluss. Inglise keelt ei kõnelda, sh ka minuvanused (ehk noored) inimesed. Ainuke koht, kus olen saanud reaalset abi inglise keeles on ülikooli seinte vahel (õppejõududelt ) või üliõpilastelt, kusjuures ka siis palju üliõpilased ei oska inglise keelt. Millist taktikat siis igasugused asjaajajad kasutavad, lihtne- raiutakse kõike kohalikus keeles, oma juttu eriliselt kehakeelega illustreerimata. Seega, kui keelt ei oska- get nahuij.

Näiteks täna, käisin New Yorkeris pükse ostmas, sest mu lemmikud püksid kulusid lihtsalt hargivahelt katki. Kuna ESN´i kodukalt lugesin, et ESN kaardiga saab -20% alla sealt, siis mõtlesin, et hea variant, makstes aga tuli välja, et mul peab olema lisaks ESN kaardile veel mingi ESN kaart, niiet soodust ei saanud, aga kuna pükse oli vaja, siis ma pidin 40 € lauale laduma ja igasugune jutt, et siin on kõik niiii odav, on huumor. Riided on samasse auku, või törts kallimad kui Eestis.

Niisiis, paki saamine siin riigis. Kuller pidi mulle eile kohale toimetama paki, istusin terve päeva kodus, ilma mingi märguandeta, kella neljaks oli aga interneti paki jälgimisse ilmunud, et mulle ei õnnestunud pakki kätte toimetada ja pean sellele postkontorisse järgi minema- ma juba aimasin eepilist feili. Kuna netis oli kirjas, et mulle on selle kohta ka teade postkasti jäetud (mida ilmselgelt tehtud ei olnud). Mida ei olnud, oli pakk postkontoris. TÜRA, ma seisin pool tundi järjekorras, et jõuda järjekordse teenindajani. Minu ees oli ainult 3 inimest. Ja nagu ikka, on asjaajamine läbi mingi ussimunni-augu. Nagu nõuka ajal, kus teenindajaga räägid ainult labi pisikese augu klaasi sees. See on väga levinud praktika siin.Inimesega normaalselt rääkida ei saa, koguaeg peab kummardama mingi augu-ees ja kuulama mõistetamatut möla. Ühesõnaga- pakki ma ei saanud.

Täna peale linnas käiku läksin uuesti postkontorisse (võtsin rahvusvahelise-trackimise koodi kaasa). Seekord seisin tund aega järjekorras- minu ees oli 2 inimest. Nimelt on ainult üks nö kassa, kust pakke väljastatakse ja teenindaja oli vist esimest päeva tööl või ma ei tea, mis seal toimus, igastahes ootasin reaalselt tund aega, et saada teada, et pean esmaspäeval tulema, sest pakki ikka veel ei ole. Ma ei teanud, kas hüsteeriliselt naerda või nutta. Terve selle aja tahtsin ma teha pandat. Kes ei tea, mis see on, siis....

Tulin siis ühikasse, aga mida üllatust, postkasti oli ilmunud pakile saatekiri... lõpuks. Mis siis ikka, läksin tagasi postkontorisse. Kujutate pilti, ma pidin seisma järjekorras alla 5 minuti. Sain oma paki kätte sõnagi teenindajaga vahetamata.

Üks asi, mida ma ilmselt praktiseerima hakkan, et kui teenindaja ei kõnele ei inglise, vene, ega saksa keelt, siis hakkan temaga lihtsalt eesti keeles rääkima. Sest sellest on täpselt sama palju abi, kui võõramaa keeltest.

Pakis olid järgmised maiuspalad ja lisaks veel väike naistepeäva kingitus. Koju jõudes unustasin igastahes kõik mured juba peaaegu. Seepärast on ka postis oodatust vähem ropendamist. Ilusat reedet.

Muid jutte.

Siiski olen unustanud kirjutada ühest tegemisest. Nimelt külastasime pühapäeval taas kirbuturgu. See on ikka ulme koht. Seekord oli kauplemine oluliselt suurem. Siiski oli mõni hakanud juba asju kokku panema, kuigi jõudsime sinna enne kella 12.

Kõigepealt suundusime mee letti. Võtsin küll väikese mee potsiku kaasa, aga see andis ka nüüd otsad, niiet ostsin ka kohalikku mett. Kohalik mesi, mida ostsin on küll väga hea. Lisaks leidsin leti, kus müüakse lahjat sidruni õlut (0,3 l), hinnaks oli 3 krooni (= 0,12 €). Kuna nt poest klaasupudelis (0,5 l) osta, siis tuleb juba taara eest maksta 3 krooni. Niisiis sai 0,3'se õlle 0,5 liitriste taara hinna eest. Nüüd tuleks ainult need kolm pudelit kodust ära viia :)

Lisaks sain mõne euro eest veel omale asendus-rahakoti, kuna senine ütles üles ja lisaks "kind of" superliimi, kossil iluliistu kinnitamiseks- töötas.

Tegelikult see turg ise on ka paras vaatamisväärsus, see on nagu kadunud asjade loomaaed, mille vahele on puistatud küll igasugust elektroonikat ja toitu. Muu hulgas jäid silma kahe eurosed neljakümnendate saksa markad, uhkete nikerdistega kaela riputatav kompass, toosid, ilmselgelt vanaks läinud ja ohtlik keemiline ollus mida müüdi mingi keha hooldusvahendina vms. Ühesõnaga, kui vähegi tahad midagi tõesti huvitavat koju viia, siis proovi külastada seda. Oleme siiani käinud seal suhteliselt niiske ilmaga, sellest ka kerge mudasus. Kurb on aga selle kõige jutuks tunnistada, et ma ei olegi seal vist telefoniga pilti teinud. Võimalik, et ma esimesel külastuskorral tegin midagi Zenit'iga, aga ei saaks kindel olla.

Rääkides köögis kahe portugaallasest ühikakaaslase ja sõbraga läks jutt ikka õllejutuks. Siin on see üsna tihe vestlusteema. Ausaltöeldes on raske tunnistada, mis on siin kallis õlu. Mitte-alkohoolsed joogid on tihti isegi kallimad, kui õlu. Niisiis, 40 kroonine õlu on välja minnes osta kallis. Samas hind 35 (1,4 €) ei ole mitte harvaesinev. Jutt siis poole liitrisest. Samas on kohti, kus õlu maksab 21-24 krooni (ca 90 €senti).

Nii palju siis kohalike õllejuttude kohta.

Portugallased aga mainisin, et kuna neil on palavam ja mugavam on juua väikest õlut, siis on mõistlik osta väiksemaid ja odavamaid õlusid, näiteks on neil väike õlu umbes 0,25 l (1 €).

Sekka ka välismaist õlle-klatši.

Aga nagu mainisi, on ilmad ilusad. Täna oli ka teine loeng- nüüd on mõlemad auditoorset tööd nõudvat ainet alanud. Aine on pmst tänapäevane inimgeograafia, esimese korraga tänapäevani ei jõudnud, aga inimgeograafia teemasid puudutati küll.

Minu uuesti jälle avastatud vana lemmikroog suvikõrvits praetud sojas ja sidrunimahlas on tagasi. Võimalik süüa nii võileivaga, pastaga või ka näiteks niisama. Njämma. Nimelt olengi sellest ja kanast nüüd päris tihti teinud pastat, kuna ma pole just eriline kokk, siis on iga pisikene saavutus, seega pean ikkagi lisama pildi minu uuest lemmikust.

Käisime eile ka Skandinaavia õhtul, kust ootasime mingit ettekannet ja tasuta näksimist, mida me mõlemat ka saime... omamoodi. Snäkid olid head, leiva asemel knäckebröd, lihapallid (loodetavasti mitte IKEA'st) ja mingied rummikooke meenutavaid kooke. Kultuuriprogramm meie jaoks piirdus ühe Norra tüübi ettekandega, mis kujutas enast tutvustust nende riigist- kuidas näevad nad ennast, kuidad näevad neid turistid/välismaalased . Ettekanne oli vaimukas ja ettekandjal oli naljakas aktsent nagu minist inglismaa põhjapoolse osa kandist vms. Muss oli üldiselt halb, taaskord hunnik pop-lugusid, mis olid ühesuguse tümaka kõrvale miksitud, või vastupidi- aru ma ei saa. Igasugune joogipoolis soolase näksi kõrvale oli kallis (2€) ja teisipäev ei ole ka cuba libre päev.

Update.

Ma pole midagi mõistliku teinud.

Esmaspäev .

Üritasin oma õppelepingut muuta, aga nõuti õppejõu kinnitust. Tegelikult tuli hiljem välja, et selle aine jaoks pole mingit kinnitust vaja, aga keegi ei küsinud, mis aine ja ega ma ise ei öelnud ka. Niiet sellega läks nagu läks.

Üritasin siis postkaarti saata (sain lõpuks margi ja puha) aga mul pole õnnestunud veel postkasti leida, kuhu see panna. Niisiis, et tulnud ka sellest midagi välja.

Üritasin siis uurida, et kas siin ühikas saab tuba rentida selleks ajaks, kui Rait siia tuleb. Jõudsin lõpuks tagasi alles 7 minutit enne vastava kontori sulgemist, kuna seal aga inglise keelt ei kõnelda ja mul ei olnud teksti veel valmist google translateitud, siis ei olnud sinna ka enam mõtet minna.

Väljas oli ülilus ilm ja pidi ühe poola neiuga jalutama minema, aga selleks ajaks, kui ta valmis sai oli juba pime, niisiis ei tulnud ka sellest midagi välja.

Lõpuks läksin Simon´iga linna lauajalksi mängima- sellest tuli midagi välja. Esimese mängisime viiki. Teise mängu jaoks ostsime 20 palli, selle mängu võitsime 15:5. Peale seda läks nina eest tramm ära, aga õnneks läks 10 minuti pärast juba esimene öö-tramm.

Teisipäeval oli mu esimene koolitund. Õppejõud oli väga lahe. Kuna me pidime seal aines olema kolmekesi ja üks oli haigeks jäänud, siis olime me seal selle Austraalia poisiga kahekesi, kellega me möödunud nädalal klassi otsisime. Ku õppejõud kuulis, et Victor on Austraaliast, siis härra rääkis ära kogu oma suguvõsa seose Austraaliaga :). Mina olen Eestist ja siis ta rääkis, kuidas nad kunagi koolitasid Eesti demograafe seal ülikoolis ja lisas, et ta on küll maailmas palju reisinud, aga pole kunagi Baltikumi jõudnud. Nt ütles ta, et ta on 70 korda käinud Kazhastanis, aga mitte kordagi Eestis.

Väljas on olnud niiiiiii ilus ilm. Lumi on pmst läinud.

Stalefish - Rudeboy ( üks DJ´dest Cross Clubis)

Tšehhi drummi ja bassi auhinnad 2012.

Üritus algas kella kaheksast õhtul ja pidi kestma hommikul seitsmeni.

Kella kaheksast peole minna oli liiga vara, sest me olime alles poole seitsmest linnast jõudnud. Üritasime siin raamatukogusse ennast kasutajaks registreerida. Välja see meil ei tulnud, sest esialgu ei teadnud raamatukogu mutid, kas Eesti üldse Euroopa liidus on ja siis ei kõlvanud neile meie ühika kaart tõenduseks, et meil on Tšehhis olemas elukoht ja hakkasid meilt 1000.- krooni nõudma, Tšehhidele omase jäikuse ja külmusega. See võtab natuke harjumist, aga ära peab sellega harjuma. Bürokraatia on siin riigis ulme. Tegelikkuses oleks piisanud ükskõik millisest aadressiga dokumendist. Ühesõnaga peame sinna tagasi minema mingiaeg. Vähemalt oli seal raamatu-vahetus päev, kus igaüks sai tuua ja võtta raamatuid. Kuna meil ilmselgelt ei olnud sinna midagi viia, siis üks tore neiu lubas meil siiski mõned raamatud võtta- nüüd on ühistranspordis midagi lugeda, kui mu audioraamat läbi saab (Hunger games kolmas osa).

Niisiis kodus oli mul totaalne Skypei õhtu- kõigepealt kõne perega ja siis veel mitmetunnine kõne sõpradega Tartus. Hiljem liikusime sellisele peole:

Pidu kujutas endast siis Tšehhi dnb auhindade jagamist. Auhinna-gala osaks me sinna ei jõudnud.

Kodust hakkasime 12ne paiku liikuma. Mina veel kekkasin, et oeh, nii hea, et meil on trammiliin kodule nii lähedal, sest tramm ei saa kunagi valesse kohta minna, sest tal on ju rada ees. Aga peale keskööd liikusid viimased trammid absoluutselt valesse kohta. Linnas pidime kokku saama ühe saksa poisi ja tema sõpradega. Kuna tema pani ka linnas kohe natuke võsa, siis aime lõpuks klubi lähedal trammipeatuses kokku (mõlemad esialgsest planeeritud ajast ca tunnike hiljem)- sõpru tal ei tulnud, sest need kadusid mingisse Popo klubisse (saksa tõlge- taguotsa klubi). Mida iganes ka see veel olema peaks.

Ma hakkan juba mõistma, miks kohalikud turiste ei salli. nimelt öötrammis oli situatsioon, kus oli kena vaikne õhtu, everybody were minding their own buisness, kui äkki läksid trammi uksed lahti ja mõne sekundiga oleks trammi lõunamaalasi täis löönud, aga üks kohalik mees karjatas nende peale, et "shut up! Have some respect!". Ma alguses vaatasin, et päris veider vend, kes nii lõugab, aga ma sain ta probleemist mõni minut hiljem aru. Need inimesed olid jumala lakku täis, elasid seljas, kuigi ruumi oleks olnud natuke ja lihtsalt lämisevad nii kõvasti, et sa ei kuule isegi oma peakohal olevast valjuhääldist, mis peatuses sa parasjagu oled.

Klubi oli Cross Club- väga hullu kujundusega koht. Õlu oli väga odav- 23 või 24 krooni mis on natuke odavam, kui 1 €. Aga inglise keelt kõnelevatele inimestele müüdi pmst ainult kallimat õlut, kui ei teadnud mida küsida- kooriti. Vähemalt nii tegi nais baaridaam. Niiet, tuleb selge sõnaga küsida kõige odavamat, muidu määritakse lihtsalt pea kaks korda kallimat õlle pähe.

Kohe alguses tutvusime ühe slovakiga, kes õpib Prahas arhitektuuri. Väga chill tüüp oli. Ta nägi välja veits nagu Vaiko Eplik

Koht oli läbi kahe korruse, kusjuures mõlemal korrusel oli oma baar ja wc, niiet ruumi iseenesest nagu oli. Kusjuures kummagi korruse baariruumis oli ka väga suur nagu rõdu või asi, mille all olid istekohad. Iseenesest üleval oli ka istekohti. Ühesõnaga oli palju istekohti. Kahes saalis tuli väga head drummi ja bassi igas kujutletavas võtmes. valikud olid üldiselt kas head või väga head. Mul pole kahjuks aimugi, mis Dj´d mängisid, kui ma kuulasin. Ma pole nii heal drummi ja bassi peol Eestis küll käinud- aga samas ma ei satu nendele ka just väga tihti, aga kui enamasti satun, siis muss ei ole alati see, mida ma ootaks. See pidu oli täpselt see, mida ma ootasin ja täpselt natuke rohkem.

Lauajalgpalli juurde. Nagu te olete ehk tähele pannud, siis see mäng mulle meeldib ja ma ei ole just kõige sitem selles, eksole :). Kuna Saksa poiss, kes meiega sinna tuli (Simon)oli enne lauajalksi mänginud ja ta oli nõus mängima, siis mängisime. Laua juures vaatas Simon, et poisid mängivad väga hästi. Meil oli esialgu pikk-pikk vaidlus, kumb saab kaitses mängida. Kuna ma ei usalda eriti kedagi kaitsesse, kui ma just ei tea, et ta on vähmalt sama hea, või parem kui mina. Niisiis lõpuks ma ikka sain ennast kaitsesse sokutatud.

Kohalikud (sh eelnevalt tutvustatud Slovaki-poiss) ei olnud alguses väga elevil mõttest meiega mängida. Üks tüüp veel kekkas, et tema alati võidab. Kui esimene pall mängus, löödi see meile sisse. Selle peale tutvustasid kohalikud maja-reeglit, et kindlasti peate ronima laua alt läbi, kui mängu seis jääb 10:0. Õnneks me mängisime viiki (lõin kaitsest 4/5st). Mäng oli päris pikk ja ülimalt pingeline. Peale seda mängu polnud kohalikel muud teha, kui käppa suruda ja tunnistada, et see oli ilmselt õhtu üks paremaid mänge. Üks poiss tutvustas ka oma nö kodu-baari, kus pidi saama heal tasemel laua-jalksi mängida. Simon kirjutas selle õnneks üles ja sinna me kindlasti ka veel läheme.

Tänu meie stiilsele hilinemisele ja heale muusikale kestis tants hommikul kuueni vähemalt. Koju jõudes tõusis ka päike ja esimest korda nägin selget sinist taevast. Ilus päikesetõus ja puha, mida pidin juba oma ühika-aknast imetlema.