Ma ilmselt olen juba eelnevalt maininud, et siin riigis on igasugune asjaajamine ulmeline ettevõtluss. Inglise keelt ei kõnelda, sh ka minuvanused (ehk noored) inimesed. Ainuke koht, kus olen saanud reaalset abi inglise keeles on ülikooli seinte vahel (õppejõududelt ) või üliõpilastelt, kusjuures ka siis palju üliõpilased ei oska inglise keelt. Millist taktikat siis igasugused asjaajajad kasutavad, lihtne- raiutakse kõike kohalikus keeles, oma juttu eriliselt kehakeelega illustreerimata. Seega, kui keelt ei oska- get nahuij.
Näiteks täna, käisin New Yorkeris pükse ostmas, sest mu lemmikud püksid kulusid lihtsalt hargivahelt katki. Kuna ESN´i kodukalt lugesin, et ESN kaardiga saab -20% alla sealt, siis mõtlesin, et hea variant, makstes aga tuli välja, et mul peab olema lisaks ESN kaardile veel mingi ESN kaart, niiet soodust ei saanud, aga kuna pükse oli vaja, siis ma pidin 40 € lauale laduma ja igasugune jutt, et siin on kõik niiii odav, on huumor. Riided on samasse auku, või törts kallimad kui Eestis.
Niisiis, paki saamine siin riigis. Kuller pidi mulle eile kohale toimetama paki, istusin terve päeva kodus, ilma mingi märguandeta, kella neljaks oli aga interneti paki jälgimisse ilmunud, et mulle ei õnnestunud pakki kätte toimetada ja pean sellele postkontorisse järgi minema- ma juba aimasin eepilist feili. Kuna netis oli kirjas, et mulle on selle kohta ka teade postkasti jäetud (mida ilmselgelt tehtud ei olnud). Mida ei olnud, oli pakk postkontoris. TÜRA, ma seisin pool tundi järjekorras, et jõuda järjekordse teenindajani. Minu ees oli ainult 3 inimest. Ja nagu ikka, on asjaajamine läbi mingi ussimunni-augu. Nagu nõuka ajal, kus teenindajaga räägid ainult labi pisikese augu klaasi sees. See on väga levinud praktika siin.Inimesega normaalselt rääkida ei saa, koguaeg peab kummardama mingi augu-ees ja kuulama mõistetamatut möla. Ühesõnaga- pakki ma ei saanud.
Täna peale linnas käiku läksin uuesti postkontorisse (võtsin rahvusvahelise-trackimise koodi kaasa). Seekord seisin tund aega järjekorras- minu ees oli 2 inimest. Nimelt on ainult üks nö kassa, kust pakke väljastatakse ja teenindaja oli vist esimest päeva tööl või ma ei tea, mis seal toimus, igastahes ootasin reaalselt tund aega, et saada teada, et pean esmaspäeval tulema, sest pakki ikka veel ei ole. Ma ei teanud, kas hüsteeriliselt naerda või nutta. Terve selle aja tahtsin ma teha pandat. Kes ei tea, mis see on, siis....
Tulin siis ühikasse, aga mida üllatust, postkasti oli ilmunud pakile saatekiri... lõpuks. Mis siis ikka, läksin tagasi postkontorisse. Kujutate pilti, ma pidin seisma järjekorras alla 5 minuti. Sain oma paki kätte sõnagi teenindajaga vahetamata.
Üks asi, mida ma ilmselt praktiseerima hakkan, et kui teenindaja ei kõnele ei inglise, vene, ega saksa keelt, siis hakkan temaga lihtsalt eesti keeles rääkima. Sest sellest on täpselt sama palju abi, kui võõramaa keeltest.
Pakis olid järgmised maiuspalad ja lisaks veel väike naistepeäva kingitus. Koju jõudes unustasin igastahes kõik mured juba peaaegu. Seepärast on ka postis oodatust vähem ropendamist. Ilusat reedet.
No comments:
Post a Comment