Kella kaheksast peole minna oli liiga vara, sest me olime alles poole seitsmest linnast jõudnud. Üritasime siin raamatukogusse ennast kasutajaks registreerida. Välja see meil ei tulnud, sest esialgu ei teadnud raamatukogu mutid, kas Eesti üldse Euroopa liidus on ja siis ei kõlvanud neile meie ühika kaart tõenduseks, et meil on Tšehhis olemas elukoht ja hakkasid meilt 1000.- krooni nõudma, Tšehhidele omase jäikuse ja külmusega. See võtab natuke harjumist, aga ära peab sellega harjuma. Bürokraatia on siin riigis ulme. Tegelikkuses oleks piisanud ükskõik millisest aadressiga dokumendist. Ühesõnaga peame sinna tagasi minema mingiaeg. Vähemalt oli seal raamatu-vahetus päev, kus igaüks sai tuua ja võtta raamatuid. Kuna meil ilmselgelt ei olnud sinna midagi viia, siis üks tore neiu lubas meil siiski mõned raamatud võtta- nüüd on ühistranspordis midagi lugeda, kui mu audioraamat läbi saab (Hunger games kolmas osa).
Niisiis kodus oli mul totaalne Skypei õhtu- kõigepealt kõne perega ja siis veel mitmetunnine kõne sõpradega Tartus. Hiljem liikusime sellisele peole:
Pidu kujutas endast siis Tšehhi dnb auhindade jagamist. Auhinna-gala osaks me sinna ei jõudnud.
Kodust hakkasime 12ne paiku liikuma. Mina veel kekkasin, et oeh, nii hea, et meil on trammiliin kodule nii lähedal, sest tramm ei saa kunagi valesse kohta minna, sest tal on ju rada ees. Aga peale keskööd liikusid viimased trammid absoluutselt valesse kohta. Linnas pidime kokku saama ühe saksa poisi ja tema sõpradega. Kuna tema pani ka linnas kohe natuke võsa, siis aime lõpuks klubi lähedal trammipeatuses kokku (mõlemad esialgsest planeeritud ajast ca tunnike hiljem)- sõpru tal ei tulnud, sest need kadusid mingisse Popo klubisse (saksa tõlge- taguotsa klubi). Mida iganes ka see veel olema peaks.
Ma hakkan juba mõistma, miks kohalikud turiste ei salli. nimelt öötrammis oli situatsioon, kus oli kena vaikne õhtu, everybody were minding their own buisness, kui äkki läksid trammi uksed lahti ja mõne sekundiga oleks trammi lõunamaalasi täis löönud, aga üks kohalik mees karjatas nende peale, et "shut up! Have some respect!". Ma alguses vaatasin, et päris veider vend, kes nii lõugab, aga ma sain ta probleemist mõni minut hiljem aru. Need inimesed olid jumala lakku täis, elasid seljas, kuigi ruumi oleks olnud natuke ja lihtsalt lämisevad nii kõvasti, et sa ei kuule isegi oma peakohal olevast valjuhääldist, mis peatuses sa parasjagu oled.
Klubi oli Cross Club- väga hullu kujundusega koht. Õlu oli väga odav- 23 või 24 krooni mis on natuke odavam, kui 1 €. Aga inglise keelt kõnelevatele inimestele müüdi pmst ainult kallimat õlut, kui ei teadnud mida küsida- kooriti. Vähemalt nii tegi nais baaridaam. Niiet, tuleb selge sõnaga küsida kõige odavamat, muidu määritakse lihtsalt pea kaks korda kallimat õlle pähe.
Kohe alguses tutvusime ühe slovakiga, kes õpib Prahas arhitektuuri. Väga chill tüüp oli. Ta nägi välja veits nagu Vaiko Eplik
Koht oli läbi kahe korruse, kusjuures mõlemal korrusel oli oma baar ja wc, niiet ruumi iseenesest nagu oli. Kusjuures kummagi korruse baariruumis oli ka väga suur nagu rõdu või asi, mille all olid istekohad. Iseenesest üleval oli ka istekohti. Ühesõnaga oli palju istekohti. Kahes saalis tuli väga head drummi ja bassi igas kujutletavas võtmes. valikud olid üldiselt kas head või väga head. Mul pole kahjuks aimugi, mis Dj´d mängisid, kui ma kuulasin. Ma pole nii heal drummi ja bassi peol Eestis küll käinud- aga samas ma ei satu nendele ka just väga tihti, aga kui enamasti satun, siis muss ei ole alati see, mida ma ootaks. See pidu oli täpselt see, mida ma ootasin ja täpselt natuke rohkem.
Lauajalgpalli juurde. Nagu te olete ehk tähele pannud, siis see mäng mulle meeldib ja ma ei ole just kõige sitem selles, eksole :). Kuna Saksa poiss, kes meiega sinna tuli (Simon)oli enne lauajalksi mänginud ja ta oli nõus mängima, siis mängisime. Laua juures vaatas Simon, et poisid mängivad väga hästi. Meil oli esialgu pikk-pikk vaidlus, kumb saab kaitses mängida. Kuna ma ei usalda eriti kedagi kaitsesse, kui ma just ei tea, et ta on vähmalt sama hea, või parem kui mina. Niisiis lõpuks ma ikka sain ennast kaitsesse sokutatud.
Kohalikud (sh eelnevalt tutvustatud Slovaki-poiss) ei olnud alguses väga elevil mõttest meiega mängida. Üks tüüp veel kekkas, et tema alati võidab. Kui esimene pall mängus, löödi see meile sisse. Selle peale tutvustasid kohalikud maja-reeglit, et kindlasti peate ronima laua alt läbi, kui mängu seis jääb 10:0. Õnneks me mängisime viiki (lõin kaitsest 4/5st). Mäng oli päris pikk ja ülimalt pingeline. Peale seda mängu polnud kohalikel muud teha, kui käppa suruda ja tunnistada, et see oli ilmselt õhtu üks paremaid mänge. Üks poiss tutvustas ka oma nö kodu-baari, kus pidi saama heal tasemel laua-jalksi mängida. Simon kirjutas selle õnneks üles ja sinna me kindlasti ka veel läheme.
Tänu meie stiilsele hilinemisele ja heale muusikale kestis tants hommikul kuueni vähemalt. Koju jõudes tõusis ka päike ja esimest korda nägin selget sinist taevast. Ilus päikesetõus ja puha, mida pidin juba oma ühika-aknast imetlema.
No comments:
Post a Comment