Nagu paljud juba teavad, siis Prahasse on saabunud suvi. Võinoh, Eesti suvi, Portugallased väga ei mõista ilmselt kui ma ütlen, et see on ju lausa suvi. Nimelt jättis ilmataat väga mugavalt kevade sisuliselt vahele. Temperatuuri üleminek oli jämedalt järgmine: 0-0-0-10-10-20-20. Tegelikult ka, paremat üllatust polekski nagu osanud oodata. Lõpuks on põhjust toas aega mitte veeta. Samas õppimisele see ilmselt väga hästi ei mõju, aga järgmine nädal pidi nagunii jahedaks minema uuesti (mingi... 10-16 ilmselt), siis on ka põhjust rohkem siseruumides aega veeta.

Midagi ülimalt erakordset pole väga juhtunud- vana hea, kool ja lõbu käsikäes. Näiteks eelmisel kolmapäeval kujunes mu koolipäevast veider päev. Läksin peale kooli Saski ja Kiki ja Jessicaga kohvitama, peale mida trenni, siis tagasi kooli juurde, kus näidati väga naljakat Tšehhi filmi. Peale filmi otsustati Cross Clubi liikuda, kuhu siis kogu seltskond liikus. Muidugi olin ma esialgu kohatu oma ülisuure seljakotiga, aga õnneks oli olemas normaalne garderoob, kuhu sai asjad panna, niiet see asi lahenes kiirelt.

Vahepeal oli tõsine kass, sest ma avastasin, et olin peale mägedeskäiku (tutvumisnädal) oma Zeniidi filmi puruks tõmmanud ja paugutasin terve Lõuna-Boheemia reisi tühja. Lõuna-Boheemia tegemat piltidest on siiralt kahju. Seal oli väga palju kulda, mis sai ainult Zeniidiga "jäädvustatud". Niiet laupäeva päeval kassisin oma filmi, sest ma mõtlesin, et seda ei saa kätte, või kui saab, siis ma ei jõua seda jama kinni maksta ja kui jõuan maksta, siis osa on ikka kadunud ja filmi parandamist ikka kinni ei jõua maksta.... Õnneks näitas Kiki mulle pühapäeval head foto-poodi, kus mu muredele ka lahendus leiti ja suurem osa vähemalt Šumavas tehtud pilte sain ikkagi kätte. Aga ikkagi on kahju nendest piltidest, mis.... oleksid võinud seal olla. Ühesõnaga ma olen idioot, et varem ei taibanud, et film peaks ammu täis olema.... mass kass.

Laupäeval oli ka väga meeleolukas soolaleib Simon'i pool. Seda sündmust võiks meenutama jääda järgmised märksõnad- *lahtiste rinnahoidjatega välkjoojast Türgi neiu *Gardari üle-elu kallistused kõigile, eriti Kikile *There's something funny about you morgan *nali *võimsad tatoveeringud. Nimelt nende tatoveeringutega oli päris naljakas teema. Itaalia poiss Garbi sai mingil hetkel oma valdusesse keset pidu markeri. Kuna talle meeldib joonistada, siis hakkas peale loomulikult keha-maalingute faas. Niisiis peo lõpuks oli Prantsuse poiss Basil üleni joonistusi täis, samuti Gabri ise. Kui Simon küsis aga Katariinalt (Itaalia), et kas tal ei olegi tätokaid, siis sellele järgnes ülistiilne vastus :" But I do, I have a pizza!", mille peale kergitati püksisäärt ja selle alt paistis tõepoolest lõik pitsat. Ennast oimetuks kaaninud Türgi piff sai seljale terve seda katva konna, millel oli kuus jalga ja nägi välja nagu ämblik või sipelgas, seega on see konna-teooria tõsiselt kaheldav.

Olen avastanud, et me teeme üksteise kulul ikka päris valusaid stereotüübi nalju... kõrvalt kuulajale võiks tunduda, et me oleme ilmselt õelad teineteise vastu, aga siiski mitte. Näiteks saavad prantslased oma naljaka häälduse ja veinijoodikute stereotüüpide eest, Itaallased pizza nalju (nimelt, kuidas jätta võimalus kasutamata, kui tüüp püüab sõrme peale keerutades frisbit ) ja Islandlase pihta primitiivsuse ja viikingi kommete eest, sakslased saavad oma üli-efektiivsuse ja korraldatuse nalju, Austraalia "kõik on tagurpidi" meanwhile in Australia nalju .... jne, jne, jne. Eesti kohta õnneks keegi väga midagi ei tea, niiet selle kohta tulevad ainult ilma naljad. Üritan siin ennast siiralt tagasi hoida kohati, sest ilmselt paljud siseringi naljad ei tundu teistele väga naljakad. Ma vähemalt üritan.

Lisan pilte nii lahkumispeost, suveilmast, kui Šumava mägedest, kui ka sellelt filmilt, mis sai täis juba enne Raidi külaskäiku. Musi kõigile kallistele sõpradele kodumaal. Lisan kõige lõppu ka head mussi.