Aqua fitness.

Kuna tänane sisuline aine jäi ka ära (õppejõud on haige), siis täna väga tegemist ei olnud. Niisiis võtan siin ainet nimega Aqua fitness. Käisin seal.

Iseenesest oli üllatavalt mugav treenimise viis- ei tee oma suure kehaga oma liigestele liiga ja basseinist välja tulles tunned selgelt, et oled midagi teinud.

Trenn iseenesest oli päris tragikoomiline. Kuna ma jäin õppejõuga rääkima, siis olin viimane vette ronija ja ruumi oli ainult kõige sügavamas osas- niisiis oli vesi mulle praktiliselt ninani. Lisaks ei saa ma aru absoluutselt instruktsioonidest. Okei, öeldes absoluutselt ma natukene luiskan, sest kuna Tšehhi keel on kohati kõlalt vene keelele väga sarnane, siis sellest ma saan aru, kas pean liikuma vasakule või paremale. Aga kui pidi midagi tegema rühmades, siis ma ei saanud aru sellest enne, kui rühmad olid juba moodustatud ja treener seletas midagi. Kuna mul ei olnud prille ka ees, siis ma väga ei saanud aru, mis toimub. Kui kõik pmst juba minu poole vaatasid, siis sain pihta, et minuga räägitakse. Niisiis oli mul täiesti tavaline minule tüüpiline hetk- kohatu. Ilmselt pidasid kohalikud mind pooletoobiseks või midagi aga õnneks isegi kui nad ütlesid mulle midagi, siis aru ma sellest ei saanud.

Trennist otse läksin Erasmuse-õhtule. Need üritused on alati mingi temaatikaga, seekord olid tantsud. Õppisime salsat, mingit kohalikku tantsu, mille nime ma juba ei mäleta ja veel paari mille nimesid ma ka ei mäleta. Täitsa lõbus oli.

Üks tants meenutas natukene polkat, kus pidi pmst sammuma ja kehaga kaasa liikuma. Sattusin kohe sellise paarilise otsa, et kui oli liikumine ühele poole, siis tema kallutas ennast järjepidevalt vastupidises suunas liikumise suunale. See oli minu jaoks sama loogiline, kui telkimine järves vms.

Järgmise kohtumise teemaks on rahvus köögid ja joogid. Jookide osa on kaetud, meil on veel liiter Vana Tallinnat, niiet selle pärast ei muretse. Mägedes oli Vanakas insta-hit - kellele meeldis piimaga koksina, kellele ilma piimata shotina. Söökidega võib minna raskemaks, sest mul esialgu (ilma googeldamata) pole ühtegi ideed, mis oleks siin teostatav ja samas vastuvõetav enamusele. Maarja pakkus välja küll ühe hea kama magustoidu, mida olen söönud ja mulle see tõesti meeldis, aga kamaga on siin ilmselt kergelt öeldes sitad lood.

Over and out. PS! Homme läheme uuesti külmkapi jahile majutuse kontorisse. Sealt öeldakse alati, et tulge homme.... loodame, et homme on olemas ka siis.

Öös on imesid.

On juhtunud väikest sort ime. Kollane pott, mille unustasime ühiskööki (olime alles värsked ja lollid siin)on meie juurde naasnud. I shit you not! Hommikuks oli selle keegi meie ukse taha pannud, külge oli pandud ka väike silt, mis viitas, et potil hakkas igav ja käis linna avastamas.

Globe and stuff,

Eile külastasin Globe´i. Raamatupood, kus müüakse inglise keelseid raamatuid. Soetasin omale nelja euro eest (kasutatud ) raamatu "Blood of elves".

Rohkem mitte midagi pmst.

Täna pidi olema esimene koolipäev. Siit kooli jõudmiseks kulub trammiga pool tundi. Loomulikult lahkusin kodust natukene liiga hilja. Niisiis hakkas trammilt maha saades jube kiire, jooksin õppehoonesse ,lootes, et leian klassiruumi. Küsin, et kus klass on. Jooksin ikka lõpuks mööda maja ringi, sest klassi ma ei leidnud. Lõpuks tuli välja, et tegu on ainukese klassiruumiga, kuhu minemiseks tuleb lasta kella (vist).

Kellale keegi loomulikult ei vastanud ja pandi tuimalt ära. Läksin ähmi täis ja jooksin veel ühe tiiru majale peale. Ei midagi. Selleks ajak oli "loeng" käinud juba 20 minutit vähemalt. Niisiis andsin alla ja juba tuli kass peale, kui hakkasin alla korrusele minema ja vastu tuli sama eksinud näoga Austraalia poiss Victor. Kuna ma mäletasin teda Orientation Day´lt, siis küsisin, et mis ta siin teeb. Nagu arvata võib otsis ka tema seda klassi. Kui mulle öeldi valvelauast, et klass on kolmandal korrusel, siis talle, et teisel. Niisiis tegime veel ühe ringi tervele majale peale. Lõpuks istusime nõutult koridoris. Juhuslikult möödus üks härra õppejõud, keda meile alguses tutvustati (orientation day´l), kui selle aine lugejat). Niisiis astusin ligi ja küsisin, et kas täna ei olegi ainet. Tuli välja, et ei ole, kuna kohalikus ÕIS´is on liiga vähe registreerinuid, siis ainet ei pruugitagi lugeda, vaid arvestus saadakse iseseisvate tööde põhjal.

Kuna see aine pidi olema täna meil 2x90 minutit (paaritunnise vahega), siis läks tegelikult mast maha- olin just ennast mööda maja kolme erinevat korrust segaseks jooksnud. Mis siis teha, olin ennast juba linna vedanud ja õppimise soovi täis, kui aus olla. Kuna Victoril oli sama probleem (sest kuuldavasti olla tal veel loenguid ära jäänud), siis jäime õppehoonesse juttu ajama. Otsustasime minu "kohalike teejuhi" kaardilt otsida mõne hea kohviku, kuna hea kohvi tundub olevat suhteliselt rariteet kaup siin. Niisiis otsisime ühe koha, võtsime kohvi. Kui kohvi joodud ja midagi paremat ka teha polnud, võtsime ühe õlle. Kui see joodud ja kaart oli meid üsna positiivselt üllatanud- tõepoolest joodav kohv, okeid hinnad ja väga chill atmosfäär- otsutasime järgmise koha otsida. See nii hea ei olnud, aga siiski võtsime seal kõige odavama supi. Supiks kujunes lahja leem nuudlitega, mille vahele oli riivitud mõni porgandilaast ja selle kõige keskel minu võrdlemisi pisikese rusika suurune lihakamakas. See kõik ei näinud väga hea välja. Leem oli suhteliselt suvaline, aga liha oli see-eest väga maitsev tegelikult. Harjumatu on ikka see, et leiba ei pakuta sooja söögiga, vaid see tuleb mingil erilisel kujul (küüslauguga vms) alati umbes supi hinna eest veel juurde tellida. Tegelikult kasutan vale terminit, kui ütlen leib, sest siin on enamasti tumeda leiva all silmas peetut sepikut ja lihtsalt leiva all peetakse ikkagi silmas saia- vana hea!

Kuna kell oli veel võrdlemisi vähe otsustasime minna kesklinna veel ühele õllele. Kuna hinnad olid umbes vähemalt kaks korda kallimad, kui eelmisetes kohtades, siis otsisime ülesse nö kohaliku tudengite-klubi, kus õlu on inimliku hinnaga e ca 30 krooni (jaga 25ga, saad eurod). Seal hakkas vahepeal mängima mingi bänd, mingid neiud katsid laua mingite tarretiste ja erinevate süldi laadsete toitudega (sh herned, tomatid ja mis iganes sinna tarretisse lükatud). Tundus, et seal hakkas mingi teaduskonna priva-pidu. Seega oli ka aeg koju minna.

Kuna teine aine, mis pidi ka homme algama (õppejõud haige) jääb ära, siis on mul see nädal ainult üks aine- Aqua fitness. Trenni saame teha tasuta ja peale antakse ka 1 ainepunkt. Normaalne.

ULME!!!

Niisiis.

Eile oli meile (mulle ja Maarjale ) esimene ametlik peokutse. Käisime Elisal külas. Kui olime õige majani jõudnud, siis seal väljas passis palju inimesi, kellest osa oli ka ilmselt sinna kutsutud, aga eks jutud levisid ja neid oli tulnud rohkem. Kuna Elisal ja ta korterinaabril elas omanik nende kohal, siis nad keeldusid neid sisse laskamast, kuna seal oli juba niigi peaaegu paarikümne pealine kamp. Niisiis jõud nad lihtsalt esialgu väljas.

Elisa juures oli väga mitmekesine seltskond, aga kuna tal olid mõned sõbrad külas, siis oli keskmisest enam soomlasi.

Kuna nagu oodata oli, siis Elisa juures pikalt passida ei saanud, kuna omanik ... pane tähele... helistas maaklerile ja maakler helistan tüdrukutele, et tavai, ajage pidu laiali. Laupäeva õhtul- ca kell 10. Niisiis läksime pubisse, kuna sealt olime sunnitud lahkuma. Kuna ülejäänud seltskond oli vägijooki juba pikema aja jooksul manustanud, siis tuli baaris käesurumine. Islandi ninja-poiss (tal oli peal pea ümber, seega ilmselt ninja- kes veel nii teeb?!) ja üks Elisal külas olev soome tüüp surusid kätt. Suomen poika võitis- mis on ebaoluline, sest kokkuvõttes võitis ainult sport ja meie seltskond.

Kuna tegelikult oli kokku lepitud, et läheme Traffic Light Partyle klubisse SaSaZu, siis me otsustasime Maarjaga, et kuna enamus meie tuttavaid Erasmuslasi olid juba seal, siis peaksime ka meie sinna minema. Omast arust hakkasime minema ja no kuidagi ei tundunus asi õige ( Maarjale õnneks vähemalt) ja küsisime teed vastutulevalt kambalt, kes õnneks suundusid samasse kohta ja nad vähemalt teadsid teed, niisiis liitusime nendega. Tegu oli siis Austriast pärit inimestega, aga kuna ühe neiu mees oli Prahast ja ta oli sealt palju aega veetnus, siis oskas vähemalt õigesse suunda liikuda. Mina arvasin, et me oleme täiesti korrektses kohas ja värki, aga vähemalt ühel meil oli mõistust teed küsida. Nagu arvata võid, siis minu suund oli umbes täpselt valele poole.

Niisiis leidsime selle koha üles. Järjekord oli võigas, seega otsustasime seda lihtsalt ignoreerida ja trügisime suht alguse poole vahele- õnnestus, saime sisse umbes 10-15 mintsaga. Ukse peal oli aga ehmatus- metalli detektor, mida ma märkasin õnneks veits varem. Mul on nimelt koguaeg kaasas mu Šveitsi armee nuga, mille olin sunnitud oma tisside vahele ära peitma, et see sealt läbi läheks. Kuna inimesi oli nii palju, siis see detektor piiksus nagunii koguaeg, siis tegelikult ei huvitanud kedagi, mis sul kaasas oli. PIlet oli räme kallis kohalikus mõttes- 150 krooni tudengi soodustusega. Õlu oli räme-kallis- 70 krooni (pea kolm euri). Loomulikult ei tundugi niiii kallis, aga tegelikult on see umbes täpselt kaks korda kallim, kui siin normaalne. Aga kuna vesi on siin baaris ka kallis (kui mitte kallim) on mõistlik osta üks õlu nt ja hiljem lihtsalt kraanist vett juua. Seda taktikat ma valdavalt ka kasutasin.

Klubi ise oli üli-suur. Üle tuhande inimese oli kindlasti ja oleks veel mahtunud, kui oleks hästi tahtnud. Kui läksid näiteks vetsu, siis peale seda läks vähemalt pool tundi, et leida kedagi, keda juba tead. Muss ei olnud minu maitse absoluutselt, aga kuna ma juba seal olin, siis üritasin ikka veits tantsu ka vihtuda.

Peol oli palju lõunamaalasi. Mul oli esialgu veits shokk- inimesed käperdasid- nii, möödaminnes. VB olen ma lihtsalt eht-eestlaslik inimene, kus normaalne suhtlemise distants on vähemalt pool meetrit :D. Ei, tegelikult kuna mul olid juukesd lahti ja kenasti ära sirgendatud, siis ilmselgelt oli see paljude jaoks midagi, sest nii naised kui mehed lihtsalt möödaminnes tegid mulle pai, mõni ekstreemsem inimene tõmbas lihtsalt sõrmedega läbi juuste. Päris naljakad olid ka kaks tüüpi, kes tulid mulle lihtsalt esialgu vastu ja laulid mulle sünkroonis mingi laulu ja tantsisid, mille peale ma lihtsalt naerma hakkasin. Pärast seda, iga kord, kui nad mulle vastu tulid, siis nad tegid midagi naljakat.

Muss oli tümakas. Vahepeal andis isegi heaks piidiks lootust ja siis keerati kõik perse. Vahepeal tuli vähemalt tunnike sellist muusikat, kus lasti 2-5 sekundit mingi lõik mõnest heast loost, aga siis läks jälle täpselt sama träna-rütm peale, mis oli kestnud minu meelest juba ilmselgelt liiga kaua. Lisaks tuli mõnda lugu seal vähemalt kolm-neli korda, lihtsalt eri remixides vms. Mõni lugu oli isegi hea. Aga vb lihtsalt mina ei oska väärt muusikat hinnata. Mul oli siiralt hea meel ka selle üle, et ma ei olnud umbes 60-70% lugusid mitte kunagi kuulnud, aga mõni vend hoidis seal lihtsalt peast kinni ja imestas, kuidas (kohati) sellist sula-sitta kõlaritest läbi lasti. Firmad võiks peale panna sellise filtri, et kui tõest tuleb sellis jama, nagu seal vahepeal tuli, siis lihtsalt kõlar sureb välja vms- mida iganes.

Kodupoole liikudes eksisime jälle ära. Küsisime jällegi ühe vastutuleva kamba käest teed- ka nemad liikusid sinna, kuhu meil vaja oli sisuliselt ja nad jalutasid meid õigesse kohta. Nagu (taas) arvata võid, siis me läksime jällegi täpselt valesse suunda. Jõudsime koju umbes poole kuueks. Vahepeal oli hakanud lund sadama (mingi trend siin vist viimasel ajal).

Pühapäeval käisime saatkonnas meie riigi sünnipäeval. Seltskond oli taaskord üsna huvitav. Toimus ka viktoriin, mille me Maarja, Maiko ja ühe Brnos elava (eesti keelt õpetava) neiuga kinni panime. YEAH- BOOYAA! Peaauhinnaks oli õhtusöök saadikuga, mille me kindlasti ära kavatseme kasutada.

Meeleolu peale võitu oli loomulikult igati ülev. Ja see ilmselgelt kestab veel (vähemalt seni, kuni pean siin mingit asja minema ajama).

PS! Head vabariigi sünnipäeva teile kõigile.

Nagu lubatud.

Meie linnaralli viimase ülesande omamine. http://www.youtube.com/watch?v=1rTHNK5x5Z4&feature=youtu.be

Pilte minult ka.

Pilte Maarjalt

PIltidel siis tutvumisõhtu installatsioon; Viin, millega mägedesse-reisi korraldajad juba sinna minnes ringi lasid käima; Külmkapp; Lahedad tüübid ; Parim seltskond üldse.

šumava mountains

Käisime teaduskonna Erasmuslastega mägimajakeses. Iga päev oli üks kuni mitu loengut õhtul- see oli siis asjalik pool nö.

Kohalikud Erasmus-clubi liikmed, sh kehakultuurlased panid väga räigelt tina seal. Meie- välisüliõpilased olime nagu kari nerde, kes parimal juhul võtsid õhtu jooksul mõne õlle. Need hakkasid mingit kohalikku õnuaviina juba sinna sõites rongis jooma.

Kuna me olime esialgu mägedesse sõites ühes kupees Maarja ja Saskiaga (saksa neiu), sai meil jutt üsna kiirelt otsa ja läksin vaatama, mis ülejäänud rongis toimub. Leidsin sealt omale uued sõbrad- saksa poiss, soome poiss, islandlane poiss ja soome neiu.

Õhtul ütles meil mägimajas üles elektrisüsteem. Õnneks olid kaasas kitarr ja saksofon. Niisiis soome tüüp ja kohalit tüüp mängisid alguses kõigile pimedas toas mussi. Muusikavalik oli üsna hea, kõik rokiklassikud sisuliselt tulid ära. Loomulikult ei jäänud tulemata ka vana hea "Wonderwall"- kes teab, see teab, miks see naljakas on :D.

Küünlad põlesid ja õhkkond oli hea.

Järgmisel hommikul käisime ca 10 kilomeetrisel matkal. Osad said pool teed suusatada (kuna suuski oli vähe, siis tuli vahepeal vahetada). Väga veider oli kuulda, kuidas pmst kõik inimesed rääkisid, et nad pole kas elus mitte kunagi suusatanud, või on seda proovinud üks-kaks korda elus. Kuna ma pole eriline suusatamise hunt ja tahtsin lasta võimalikult paljudel proovida, siis tegin kogu matka jala läbi. Ronisime mäkke- punkt kuhu jõudsime oli üle tuhande meetri kõrgusel. See on kõrgeim punkt, kus käinud olen.

Läksime sinna mööda suusarada, millele astuda ei tohtinud ja tänu oma trullakusele ja lühikestele jalakestele olin kohati täitsa hädas- lumi põlvini, võhm väljas, ülesmäge. Sihtpunktiks oli järv, mis oli ilmselgelt jää-kaane all ja seega ei olnud seal peale vaate eriti midagi vaadata- tegime grupipildi ja hakkasime tagasi minema. Õhtul tegime koos süüa, keedukartulid ja mingi veider paprika salaami vms ja tavaline jahukaste. Hoolimata meie kogenematusest, tuli kõik väga hea.

Kuna päeval oli maja elektrisüsteem korda saadud, siis polnud põhjust enam kõigil ühte ruumi koguneda. Mängisime mänge.

Üks asi, mida mina aru ei mõista, on see, kuidas kohalikud, kes iga jumala päev käisid terve päeva suusatamas jõudsid õhtul pikalt tina panna ja laulda ning siis veel hommikul vara ärgata etuuesti suusatama minna.

Kolmandal päeval viidi Maarja, Soome neiu Elisa ja poiss Samuli, Islandi poiss (nime kirjutada ei oska, panen häälduse järgi) Garthar (?!??) käisid kolmekümne km´l suusamatkal. Enamus inimesi läksid 15-20 km´le jalgsi matkale järgmist järve otsima- kuna ma olin lihtsalt laisk, jäin majakesse. Mängisime portugallaste ja ühe saksa neiuga hästi palju Sabotööri.

Õhtul (mis õhtul, ei mäleta) mängisime veel Sabotööri ja meiega mängis nii naljakas tüüp- Random Fact Guy. Kuna ta ilmselt palju inglise keelt ei oska, siis tema jutt oli alati väga rändom- ta mõistis ühte sõna vb, korrutas seda mitu korda ja siis hakkas suvalisest asjast rääkima. NT: kus suhkur on? Täna hakkab lund sadama!

Teine huvitav Tšehh on Honza. See oli mingi kehakultuurlane, kes koguaeg jõi ja kui ei joonud parasjagu, tegi sporti ja kui seda ka ei teinud, üritas purjus peaga kõiki liikuvaid naisi sebida.

Viimasel õhtul sattusin kohalike vanahärradega köögis ühe laua taha. Need kohe loomulikult surusid rummi-shoti pihku ja tahtsid kokku lüüa. Olin nõus, et teen nendega ühe- kokkuvõttes tegin kolm, sest nad ei lasknud mind enam ära sealt, vaid rääkisid oma lugusid ( mis olid üsna põnevad). Loomulikult õppisid ära ka "Terviseks!", mis ilmselgelt jääb kõigile ülihästi meelde - tervi+seks.

Viimasel päeval läksid osad Tšehhid jälle suusatama, teised meile rongi-pidu ette valmistama. Meie läksime jälle jalutama- see kulges pideva lumepalli-rahe all. Lõunamaalased ei satu just tihti nii palju lume sisse.

Rongi pidu: Well, see oli väga hull. Valmis oli pandud juust, vorst, sai. Olime kõik maksnud 100 tsehhi krooni (4 euri), mille eest osteti veini ja õlut ja tervitusnaps. Tervitusnapsuks oli kohalik Beherohvka ja sularasva võileib ampsukaks. Edasi kulges ainult meeleolukamas olekus. Lõpuks liikus rongist läbi ka saksofoni ja kitarri saatel rongkäik. Prahas liikusime kohe edasi pubisse, kus üsna pea Samuli ja saksofoni-poiss võtsid üle teise saali klaveri. Samuli mängis klaverit ja Tšehh sax´i. Super. PS! Lisaks juuakse siin tequilat kaneeli ja apelsiniga. Must-try combination, really. Tervitus-shoti taustal hõikasid mõned vanemad mehed ka taustaks terviseks- nad olid shottidega juba ilmselt enne meid alustanud- aga siiski oli see väga naljakas.

Hiljem tõi mind koju üks Baski-tüüp. Kuna ta on siin ühikas elanud juba septembrist saadiks, siis ta ilmselgelt teab, kuidas koju saada. Lisaks minule oli siia tulemas ka üks Kreeka neiu, kellel pmst polnud kodu, niiet kõik läks hästi.

Seltskond on tõesti super.

Lisaks veel huumorit. Mul pole ikka veel internetti ja ilmselt lähima paari nädala jooksul ei saa ka, sest kontoris ei räägita siins pmst sõnagi inglise keelt. Käisin oma paroole küsimas- mida ma ei saanud, sest tegelikult on mul juba mingid paroolid olemas, mis aga ei toimi, sest millegi pärast mul lihtsalt ei ole ilmselt internetti aktiveeritud. Kontoris käies oli loomulikult kaasas ka laused, mida mul on vaja öelda- google translateiga ikka enne ära tõlgitud. Kirjutasin oma kohalikult buddyle, et ta mulle appi tuleks, aga tema ei saa mind enne ülejärgmist nädalat aidata.

KIPPIS!!! Tänud Raidile, kes õpetas paragrahve eristama.

16.02 Kirbuturg

Olime oma poti kööki jätnud, sest alati peale vee keetmist oli see nii kuum, et seda ei olnud kuhugi panna ja pärast unustasime selle juba sinna seisma. Täna hommikul avastasime, et see oli KADUNUD! See tähendas ärkamist ilma kohvita.... Egas siis midagi, panin kööki suure sildi, et tooge pott tagasi. Siiamaani pole sellest kasu olnud. Loodan, et ehk järgmise nädala jooksul joppab ja on olemas keegi aus inimene, kes selle sinna tagastab. Käisime siis kirbuturul. Jõudsime umbes tund enne ametlikku sulgemist, aga enamus kaupmehi oli oma kola juba kokku pannud või seda tegemas. Turule sissepääs oli 20 CZK´d ehk veits alla 1 euri. Sain sealt 2 euroga omale lõpuks tassi, võinoa, lusikad, kahvli ja paar taldrikut. Maarja sai sealt ca 5 €´ga suure purgi kohalikku mett, mis maitses ülihästi. Valik oli huvitav- maiustustest odava pornoni. Oli ka paar reaalset igasuguse kola pakkujat. Kuna hommikul oli lund sadanud ja see kõik hakkas kohatise uduvihma käes sulama, siis terve see väljak oli niiii märg. Selle niiskuse tagajärjel märkasin ka Amsterdami kirbuturult ostetud lemmikjalanõudes esimesi lagunemise märke, mis ei tähenda midagi head, ainult seda, et pean hakkama omale ka uusi jalanõusid varsti otsima. Jalanõude otsimine on alati nõme, sest ma alati kiindun oma lemmikutesse ja mugavatesse (ilmselgelt sissekantud :D ) jalanõudesse. Omale nõusid ostes tegin ära oma elu esimese tingimise hinnas- öeldi kola hinnaks 60, ma ütlesin " I pay fifty!". Ok. Sain- jess. Võit on 40 eurosenti, aga asi seegi. Kirbuturu missioon oli iseenesest leida meile ka pann- seal oli küll paar tükki, mis olid niigi viimse piirini ära peenestatud, niiet ei saanud ka seda. Mõtlesime, et läheme laeme oma kohaliku telefonioperaatori kontoris oma telefonidele veits raha. Leidsime sisuliselt mälu järgi minnes kontori üles ja puha. Juba tekkinud kombe kohaselt oli kontor kinni- see oli avatud ainult kella kaheni, niiet taaskord ei sattunud ma järjekordses kontoris õigeaegselt löögile. Päeva pärliks oli esimene skypei kõne oma paremale poolele. Rait ostis ka piletid siia ja tagasi ära. Homme hommikul lähme oma teaduskonna välisüliõpilastega mägedesse ja niisiis ilmselt neljapäevani ühtegi postitust ei ole oodata. Kaasa võtame pakkumiseks ühe Vana Tallinna, teise jätame Eesti sünnipäevaks. Ma ei ole ka sellest probleemist veel jagu saanud, et blogger lükkab millegi pärast kõik liigendatud tekstid kõik ühte jorusse, niiet, veits mõistmist ;) Külmkappi meil ka veel ei ole, niisiis on meil lihtsalt aknatagune rämedalt manti täis. Piltidel: vaateid linnast, ühikast, võidutort, ükt tüüp koeraga (koer on plastikust prügikastis, millel rattad all) ja silt ühika köögis

Linnaralli

Enne Erasmuse linnarallit käisime ühe metroo jaama juures söömas. Läksin sisse, mulle meeldis, mida nägin, söögid tundusid lihtsad ja maitsvad. Nii oli ka. Guljašš oli ülihea- portsjon suht väike. Kui arve kätte sain, avastasin, et tegelikult oli keskmiselt kallim toidukoht. Milles oli probleem? Selles, et tegelikult ei olnud seal mitte kuskil hindasid väljas. Seega nõuanne- kui kohas ei ole hindu väljas, siis väldi seda, sest muidu võid lihtsalt saada lõpuks üllatuse, kus ostad omale saiakese, mis on kallim kui supp vms. Lihtne ja loogiline. Edaspidi olen targem . Siiski ei olnud arve röögatu, lihtsalt natuke üllatav. Linnarallil sattusin ühte meeskonda nelja pika tüübi ja ühe minu pikkuse prantsuse tüdrukuga. Tüübid olid Hollandist, Ameerikast, Rootsist ja Saksamaalt. Seltskond oli väga tore. Osadel oli veel tutvumispeost pohmakas- alguses oli neil liikumine väga aeglane. Me olime teised alustajad ja seega läksime oma loetud minuteid hoopis kohvikusse laiaks lööma, tutvusime ja mõtlesime, kuidas alustame. Kui esimene meeskond pani mäkke kohe jooksu, siis me vaatasime, kuhu minna vaja ja läksime hoopis sealtsamast kohe trammi peale. Esimene ülesanne oli teha lossi valvuriga naljakas pilt. Teine ülesanne oli Karli sillal võimalikult paljude kallide kogumine. Prantsuse tüdruk jooksis ringi ja Rootsi tüüp temaga, hoides tüdruku pea kohal suurt silti „free hugs“. Inimeste reaktsioon oli äge- mõni tuli kohe ise kalli võtma. Kokkuvõtvalt siiski või ühe minutiga pool silda rahvast tühjaks – kõik tõmbasid eemale. Sealsamas täitsime ka ühe lisaülesande- õhukitarride bänd. Me siis tegime õhu-sümfooniaorkestri. Kolmas põhiülesanne oli kesklinna mingil platsil (ma ei tea mis platsil, pole aega olnud põhjalikult linnaga veel tutvuda) koguda võimalikult palju erinevaid õllealuseid 5 minuti jooksul. Saime 13 või 14. Lisaülesanne (terve orienteerumise peale kokku) oli leida kõige kallim ehe ja sellest ja selle hinnast pilti teha. Leidsime Cartier´i vaateaknalt üle kahe miljoni maksva kaelakee. Jõudsime esimesena sihtkohta- klubisse K4. Ilmselt ainulte lounge (vms) Prahas, kus suitsetamine ei ole lubatud. See oli meeldiv vaheldus. Kolmas lisaülesanne oli teha õlledele reklaam. Istusime ümber laua- kõik üliväsinud. Ameerika poiss andis teada, et ta pole küll enam eriti loov. Pakkusime lõpuks igast ideid. Lõpuks USA tüüp, kes ütles, et ta ei ole loov pakkus välja, et kuna me kõik oleme eri riikidest, võiksime öelda igaüks oma keeles „terviseks“. Lõppu tegime rühma võtte, kus kõik koos hõikasid Tšehhi keeles „terviseks“- kuidas see kõlab, unustasin juba ära :D. Neljas ülesanne oli klubis klaasitäie õlle joomine läbi kõrre. Ameerika tüüp ütles kohe, et tema võib seda teha, sest neil on pubides palju sarnaseid võistluseid, vms. Kui anti start, siis läks mööda paremal juhul 2 s, kui tüübil oli klaas tühi. Selle kohta on ka video olemas- kui saan lõpuks omale ka neti (jah, ma olen ikka ilma personaalse internetita), siis saab ka see üles. See oli lihtsalt ülistiilne omamine. Nagu arvata võisite, siis võitsime selle asja kokkuvõttes ära. Kõikidest ülesannetest ei olnud me kõige paremad ainult 2´s. Auhinnaks oli kook. Kui see oli lahti lõigatud ja esimene suutäis võetud, siis üks tüüp pani kohe: „Oooooh, THAT’s how victory tastes like!“. :D Seltskond oli lahe. Linna on ikka veel nii super ilus. See on ulme, kui palju siin vaadata on. Ilmselt tegelen turisti mängimisega kevade poole paar nädalat, kui lumi kadunud/kadumas ja aega rohkem. Tähelepanek- kontrollid trammides/bussides/metroos ei ole sellised, nagu meil. Seal tuleb suu juurde täiesti tavalise väljanägemisega inimene ja näitab mingit punast märki, talle tuleb esitada kehtiv pilet. Pilet puudu? Pole probleemi, kohe kohapeal vormistatakse ilmselt trahv- seda veel näinud ei ole, sest piletid ei ole tegelikult eriti kallid.

Esimene päev. kell- 02.44.

(Pole ikka veel omale netti saanud. Eile oli kontor ainult 2 tundi lahti- ma ei tulnud selle pealegi, et peale 11st võivad mingid kohad kinni olla. Kuna netiga on nagu on, siis postitan poste kronoloogiliselt tagant järele.) Ulme. Mul on selline informatsiooni üleküllus, et kui keegi ütleks mulle 5 kohalise numbri ja paluks mul hoida seda meeles 10 sekundit ja lubaks selle eest miljon euri, siis ma ei oleks ilmselt täna selleks võimeline. Hommikul üritasime jõuda mingile tutvustavale infopäevale. Jõudsime õigesse kohta ja siis ei leidnud seda üles- veetsime vähemalt 20 minutit seda otsides kõikidest valedest kohtadest. See-eest aga leidsime oma õpphoone üles, mida meil edaspidi ilmselt vaja läheb. Õhtul oli Erasmuse „Welcome party“, mis algas juba kell 8 õhtul ja nii vara me ilmselgelt sinna ei jõudnud, sest üks meist sai interneti ja see ei olnud mina- nautisime aega veebis ja puhkasime. Welcome party oli väga hull üritus. Jõudsime kohale, võtsime oma esimesed õlled (ca 1 € baaris)- kohe sisuliselt rebisid meid tantsima slovaki neiud (sätendavates kleitides). Muss oli ultra-halb- I SHIT YOU NOT! Näiteks tuli eriti halvas võtmes kaks erinevat jõululaulu (mingi Tšehhi keelne jõululugu ja Whami „Last christmas“)- seda muusikat ma ei oska kirjeldada eriti, aga ma siiski annan oma parima. Need lood = eesti 90ndad + vene träna + sitt autotune + tänapäeva EU/USA pop + slovakkia pop. Võin sellest ainult eeldada, et see DJ mängis viimati jõulude ajal ja unustas oma mäkbukkis playlisti uuendada. Siin võib siseruumides suitsetada. See on kohutav, sest kõik asjad haisevad nüüd, sh rinnahoidjad ja juuksed. Inimesed olid totaalselt sodid. Lõpuks muutus vetsu järjekorras juba kohatuks- iga small talk algas sõnadega- where are you from?!.... see on juba päris naljakas tegelikult  Tähelepanekuid: • Uskumatu, kui ilus linn see on. Lihtsalt iga tänav ja koht kuhu lähed on nagu postkaardilt. • Ultra-hea ühistransport. See tähendab reaalselt 24/7 toimivat üle linna ühendust- igale poole. • Soodsad hinnad (Eestiga võrreldes). • Õlu ja siider ülikooli kohvikus. • Päeva esimesed õlled kohalike jaoks ei ole alkohol. • Kohalike jaoks on iga kellaaeg õige aeg õlleks. Väga palju positiivseid inimesi, sh meie üks nö giididest ülikoolis, kes päris täpselt ei teadnud alati mida ta üritab, kuhu minna tahab, mis tee sinna viib ja kuidas asjad käivad- AGA see teda ei morjendanud, ajas oma asja edasi ja lasi pmst õhtuni välja. Respekt. Viitsis vähemalt. Oma interneti probleemi lahendamiseks lasin omale kohalikus keeles kirja kirjutada (mis nõudis ka pikka huiamist, sest keegi ei saanud mu probleemist aru- või ei tahtnud saada) sedeli, mis annaks lühiülevaate sellest, et mulle lihtsalt unustati õige lipik õigest kohast anda. Nii palju asju on, et ühe asja juba känseldasin ära, sest mul on tunne, et laupäeva hommikul võiks saada kauem magada, kui poole seitsmeni. Over and out. Kasutasin Maarja tehtud pilti ühikast.

Kuna oma arvutit ikka kasutada ei saa, sest internetti erinevatel põhjustel minul ikka ei ole, siis on probleem ka blogi kujundusega, explorer, mida saan kasutada lükkab kõik ühte jorusse- see probleem saab varsti lahendatud. Chillax

EDIT!!!

Edit: Kohal 13.02 (23:55) (Kuna internetiga on nagu ta on, teen parem hoopis pikema postituse esialgu wordi selle kohta, kuidas meil siin elu/olu on ja loodan, et saan selle kuidagi telefoniga homme üles kopida. ) Tripp oli päris pikk- ca 30+ tundi, koos kohapeal ühikasse seiklemisega ja veel omakorda siin nö toa kättesaamisega. Sellest ca 28 h kokku siis bussis. Vastupidiselt minu suurimale hirmule, EI läinud buss Poolas katki. Hetkeks tekkis ka see paanika, kui avastasin, et olime Poolas põhimõtteliselt bussiga juba tunnikese lihtsalt tee ääres seisnud (enne Warssavit), aga ilmselt oli probleem selles, et buss oli jõudnus sinna lihtsalt liiga vara. Nagu ka eelmine kord (tervitused eelmise Poola reisi reisikaaslastele), läbisime Poola pimedas ja hämaras, seega ma pole päeval seda riiki sisuliselt näinud ikka veel. Siinkohal tänaksingi oma üligeniaalset meest ja alterego, kes andsid nõu võtta kaasa pleed ja pisike emme õmmeldud sulepadi. Öö bussiistmel möödus rabeledes, oma tulevasi taguotsa-lamatisi ette vandudes ja iga paari tunni tagant jalga üle teise põlve tõstes. Ecolinesile annan au- sõit oli sujuv ja jõudsime isegi õigeks ajaks kohale. Kohutav oli ainult vene keelne sari „Internõ“, mis jooksis vähemalt 3-6 tundi. Ma täpselt ei tea, kui kaua- samamoodi, nagu ei tea Guantanomos vangid, kui kaua neid täpselt piinatud on. Meile pidi vastu tulma nö kohalik „buddy“. Kuna ta ajas 10.15 sassi 22.15ga, siis ilmselgelt teda meil vastas ei olnud. Aga see pole veel kõik. Kuna Emt ilmselt ei tunnista Tšehhit eriti, siis minul puudub siin igasugune helistamisvõimalus Diili lepinguga ja EMT lepinguga. Kasu polnud ka kaasa võetud tasuta saadud Simpel kõnekaartidest, sest nagu ma teada sain, siis see tuleb välismaale minekuks veel eraldi seadistada- mida ma ilmselgelt ei teinud. Niiet mulle ei ole mõtet helistada ega sõnumeid saata ja sama ei saa teha ka mina. See on tegelikult väga naljakas, sest Eestist-Hollandini polnud mul nt Diiliga mitte ühtegi telefoniga helistamise probleemi, samuti Iirimaal. Ma tean ( ja olen uhke), et Eesti on IT-riik. Palusime, et meid teise tüdrukuga ühte tuppa tõstetaks, siis öeldi, et „ system impossible“. Interneti sisselülitamine on ka pikem protsess, kui juhe seina ja vaba Wifi ikkagi veel suhteliselt haruldus- ja kui on kuskil kirjas FREE Wifi, siis võid olla kindel, et päris tasuta see siiski ei ole- paroolid antakse peale tellimuse esitamist. Seega netti varastada ei saanud, pidi sööma minema. Seal sai ka salati kõrvale esimene post kiiruga kribatud. Buddy oli ka päeva jooksul teisele Eesti tüdrukule saatnud sõnumi, et saame kokku ühes metroo jaamas- ka see jäi ära- ta oli pannud sõnumi lõppu küsimärgi, aga me kumbki ei saanud sellele vastata. Fail. Niisiis käisime poes, ostsime poti. Võtsin ka kaks õlle, mida veel maitsta pole jõudnud, aga mille hind oli......hoidke oma piip ja prillid....................... 3 CZK = umbes 12 €senti = umbes 1,87 EEKi. Eelnevalt meile koju saadetud kirjas oli ka lubatud, et tubades on külmikud, mida meil loomulikult ei olnud. Seega panin õlled akna taha paremaid päevi ootama, sest praegu on selline väsimus, et kui ma ühe lahti teeks, siis ma ilmselt jääks selle lõhna peale magama. Meid oli ka teise tüdrukuga eraldi tubadesse paigutatud- minul oli kena ja puhas tuba, kus ei olnud veel kellegi teise asju ees. Teisel neiul avanes lame vaatepilt- toas juba elas keegi, kes ilmselgelt kedagi sinna juurde ei oodanud- kõik ta asjad olid kogu toas laiali, sh pooleldi söödud toidud ja mitmendad päeva pesemata nõud. Seega otsustasime, et las kolib minu tuppa, kui keegi peaks tõepoolest tulema, siis ei ole probleemi mida lahendada ei saa. Sisuliselt elan ühes toas omamoodi illegaaliga  Niisiis, oleme siin ühe teise Eesti tüdrukuga koos, maailmast ära lõigatud- helistada ei saa, netti ei saa. Tuju on hea. Mast veel maas ei ole  Lisaks-> ülekäigurada tunnistavad siin ainult jalakäijad kes kannatlikult ootavad, kuni autode rivi lõpeb, sest üle ei lase neid põhimõtteliselt keegi. • Ühikas on öörahu ikka suht tundmatu sõna- võib olla olen mina juba lihtsalt liiga vana.

Algus.

Mina, parajalt paks ja oma parimates aastates lahkun homme varahommikul siis Prahasse.

Reisi eesmärgiks on siis õppesemester Karli Ülikoolis.

Siia saab siis tulema: pilte telefonist, olukorra kirjeldusi ja muid paremaid palasid elust ja olust.

Reisile sõidan neiuga, kellega pole veel näost-näkku kohtunud, aga eks see viga saab ka vähem kui 24 h jooksul parandatud.