Linnaralli

Enne Erasmuse linnarallit käisime ühe metroo jaama juures söömas. Läksin sisse, mulle meeldis, mida nägin, söögid tundusid lihtsad ja maitsvad. Nii oli ka. Guljašš oli ülihea- portsjon suht väike. Kui arve kätte sain, avastasin, et tegelikult oli keskmiselt kallim toidukoht. Milles oli probleem? Selles, et tegelikult ei olnud seal mitte kuskil hindasid väljas. Seega nõuanne- kui kohas ei ole hindu väljas, siis väldi seda, sest muidu võid lihtsalt saada lõpuks üllatuse, kus ostad omale saiakese, mis on kallim kui supp vms. Lihtne ja loogiline. Edaspidi olen targem . Siiski ei olnud arve röögatu, lihtsalt natuke üllatav. Linnarallil sattusin ühte meeskonda nelja pika tüübi ja ühe minu pikkuse prantsuse tüdrukuga. Tüübid olid Hollandist, Ameerikast, Rootsist ja Saksamaalt. Seltskond oli väga tore. Osadel oli veel tutvumispeost pohmakas- alguses oli neil liikumine väga aeglane. Me olime teised alustajad ja seega läksime oma loetud minuteid hoopis kohvikusse laiaks lööma, tutvusime ja mõtlesime, kuidas alustame. Kui esimene meeskond pani mäkke kohe jooksu, siis me vaatasime, kuhu minna vaja ja läksime hoopis sealtsamast kohe trammi peale. Esimene ülesanne oli teha lossi valvuriga naljakas pilt. Teine ülesanne oli Karli sillal võimalikult paljude kallide kogumine. Prantsuse tüdruk jooksis ringi ja Rootsi tüüp temaga, hoides tüdruku pea kohal suurt silti „free hugs“. Inimeste reaktsioon oli äge- mõni tuli kohe ise kalli võtma. Kokkuvõtvalt siiski või ühe minutiga pool silda rahvast tühjaks – kõik tõmbasid eemale. Sealsamas täitsime ka ühe lisaülesande- õhukitarride bänd. Me siis tegime õhu-sümfooniaorkestri. Kolmas põhiülesanne oli kesklinna mingil platsil (ma ei tea mis platsil, pole aega olnud põhjalikult linnaga veel tutvuda) koguda võimalikult palju erinevaid õllealuseid 5 minuti jooksul. Saime 13 või 14. Lisaülesanne (terve orienteerumise peale kokku) oli leida kõige kallim ehe ja sellest ja selle hinnast pilti teha. Leidsime Cartier´i vaateaknalt üle kahe miljoni maksva kaelakee. Jõudsime esimesena sihtkohta- klubisse K4. Ilmselt ainulte lounge (vms) Prahas, kus suitsetamine ei ole lubatud. See oli meeldiv vaheldus. Kolmas lisaülesanne oli teha õlledele reklaam. Istusime ümber laua- kõik üliväsinud. Ameerika poiss andis teada, et ta pole küll enam eriti loov. Pakkusime lõpuks igast ideid. Lõpuks USA tüüp, kes ütles, et ta ei ole loov pakkus välja, et kuna me kõik oleme eri riikidest, võiksime öelda igaüks oma keeles „terviseks“. Lõppu tegime rühma võtte, kus kõik koos hõikasid Tšehhi keeles „terviseks“- kuidas see kõlab, unustasin juba ära :D. Neljas ülesanne oli klubis klaasitäie õlle joomine läbi kõrre. Ameerika tüüp ütles kohe, et tema võib seda teha, sest neil on pubides palju sarnaseid võistluseid, vms. Kui anti start, siis läks mööda paremal juhul 2 s, kui tüübil oli klaas tühi. Selle kohta on ka video olemas- kui saan lõpuks omale ka neti (jah, ma olen ikka ilma personaalse internetita), siis saab ka see üles. See oli lihtsalt ülistiilne omamine. Nagu arvata võisite, siis võitsime selle asja kokkuvõttes ära. Kõikidest ülesannetest ei olnud me kõige paremad ainult 2´s. Auhinnaks oli kook. Kui see oli lahti lõigatud ja esimene suutäis võetud, siis üks tüüp pani kohe: „Oooooh, THAT’s how victory tastes like!“. :D Seltskond oli lahe. Linna on ikka veel nii super ilus. See on ulme, kui palju siin vaadata on. Ilmselt tegelen turisti mängimisega kevade poole paar nädalat, kui lumi kadunud/kadumas ja aega rohkem. Tähelepanek- kontrollid trammides/bussides/metroos ei ole sellised, nagu meil. Seal tuleb suu juurde täiesti tavalise väljanägemisega inimene ja näitab mingit punast märki, talle tuleb esitada kehtiv pilet. Pilet puudu? Pole probleemi, kohe kohapeal vormistatakse ilmselt trahv- seda veel näinud ei ole, sest piletid ei ole tegelikult eriti kallid.