ULME!!!

Niisiis.

Eile oli meile (mulle ja Maarjale ) esimene ametlik peokutse. Käisime Elisal külas. Kui olime õige majani jõudnud, siis seal väljas passis palju inimesi, kellest osa oli ka ilmselt sinna kutsutud, aga eks jutud levisid ja neid oli tulnud rohkem. Kuna Elisal ja ta korterinaabril elas omanik nende kohal, siis nad keeldusid neid sisse laskamast, kuna seal oli juba niigi peaaegu paarikümne pealine kamp. Niisiis jõud nad lihtsalt esialgu väljas.

Elisa juures oli väga mitmekesine seltskond, aga kuna tal olid mõned sõbrad külas, siis oli keskmisest enam soomlasi.

Kuna nagu oodata oli, siis Elisa juures pikalt passida ei saanud, kuna omanik ... pane tähele... helistas maaklerile ja maakler helistan tüdrukutele, et tavai, ajage pidu laiali. Laupäeva õhtul- ca kell 10. Niisiis läksime pubisse, kuna sealt olime sunnitud lahkuma. Kuna ülejäänud seltskond oli vägijooki juba pikema aja jooksul manustanud, siis tuli baaris käesurumine. Islandi ninja-poiss (tal oli peal pea ümber, seega ilmselt ninja- kes veel nii teeb?!) ja üks Elisal külas olev soome tüüp surusid kätt. Suomen poika võitis- mis on ebaoluline, sest kokkuvõttes võitis ainult sport ja meie seltskond.

Kuna tegelikult oli kokku lepitud, et läheme Traffic Light Partyle klubisse SaSaZu, siis me otsustasime Maarjaga, et kuna enamus meie tuttavaid Erasmuslasi olid juba seal, siis peaksime ka meie sinna minema. Omast arust hakkasime minema ja no kuidagi ei tundunus asi õige ( Maarjale õnneks vähemalt) ja küsisime teed vastutulevalt kambalt, kes õnneks suundusid samasse kohta ja nad vähemalt teadsid teed, niisiis liitusime nendega. Tegu oli siis Austriast pärit inimestega, aga kuna ühe neiu mees oli Prahast ja ta oli sealt palju aega veetnus, siis oskas vähemalt õigesse suunda liikuda. Mina arvasin, et me oleme täiesti korrektses kohas ja värki, aga vähemalt ühel meil oli mõistust teed küsida. Nagu arvata võid, siis minu suund oli umbes täpselt valele poole.

Niisiis leidsime selle koha üles. Järjekord oli võigas, seega otsustasime seda lihtsalt ignoreerida ja trügisime suht alguse poole vahele- õnnestus, saime sisse umbes 10-15 mintsaga. Ukse peal oli aga ehmatus- metalli detektor, mida ma märkasin õnneks veits varem. Mul on nimelt koguaeg kaasas mu Šveitsi armee nuga, mille olin sunnitud oma tisside vahele ära peitma, et see sealt läbi läheks. Kuna inimesi oli nii palju, siis see detektor piiksus nagunii koguaeg, siis tegelikult ei huvitanud kedagi, mis sul kaasas oli. PIlet oli räme kallis kohalikus mõttes- 150 krooni tudengi soodustusega. Õlu oli räme-kallis- 70 krooni (pea kolm euri). Loomulikult ei tundugi niiii kallis, aga tegelikult on see umbes täpselt kaks korda kallim, kui siin normaalne. Aga kuna vesi on siin baaris ka kallis (kui mitte kallim) on mõistlik osta üks õlu nt ja hiljem lihtsalt kraanist vett juua. Seda taktikat ma valdavalt ka kasutasin.

Klubi ise oli üli-suur. Üle tuhande inimese oli kindlasti ja oleks veel mahtunud, kui oleks hästi tahtnud. Kui läksid näiteks vetsu, siis peale seda läks vähemalt pool tundi, et leida kedagi, keda juba tead. Muss ei olnud minu maitse absoluutselt, aga kuna ma juba seal olin, siis üritasin ikka veits tantsu ka vihtuda.

Peol oli palju lõunamaalasi. Mul oli esialgu veits shokk- inimesed käperdasid- nii, möödaminnes. VB olen ma lihtsalt eht-eestlaslik inimene, kus normaalne suhtlemise distants on vähemalt pool meetrit :D. Ei, tegelikult kuna mul olid juukesd lahti ja kenasti ära sirgendatud, siis ilmselgelt oli see paljude jaoks midagi, sest nii naised kui mehed lihtsalt möödaminnes tegid mulle pai, mõni ekstreemsem inimene tõmbas lihtsalt sõrmedega läbi juuste. Päris naljakad olid ka kaks tüüpi, kes tulid mulle lihtsalt esialgu vastu ja laulid mulle sünkroonis mingi laulu ja tantsisid, mille peale ma lihtsalt naerma hakkasin. Pärast seda, iga kord, kui nad mulle vastu tulid, siis nad tegid midagi naljakat.

Muss oli tümakas. Vahepeal andis isegi heaks piidiks lootust ja siis keerati kõik perse. Vahepeal tuli vähemalt tunnike sellist muusikat, kus lasti 2-5 sekundit mingi lõik mõnest heast loost, aga siis läks jälle täpselt sama träna-rütm peale, mis oli kestnud minu meelest juba ilmselgelt liiga kaua. Lisaks tuli mõnda lugu seal vähemalt kolm-neli korda, lihtsalt eri remixides vms. Mõni lugu oli isegi hea. Aga vb lihtsalt mina ei oska väärt muusikat hinnata. Mul oli siiralt hea meel ka selle üle, et ma ei olnud umbes 60-70% lugusid mitte kunagi kuulnud, aga mõni vend hoidis seal lihtsalt peast kinni ja imestas, kuidas (kohati) sellist sula-sitta kõlaritest läbi lasti. Firmad võiks peale panna sellise filtri, et kui tõest tuleb sellis jama, nagu seal vahepeal tuli, siis lihtsalt kõlar sureb välja vms- mida iganes.

Kodupoole liikudes eksisime jälle ära. Küsisime jällegi ühe vastutuleva kamba käest teed- ka nemad liikusid sinna, kuhu meil vaja oli sisuliselt ja nad jalutasid meid õigesse kohta. Nagu (taas) arvata võid, siis me läksime jällegi täpselt valesse suunda. Jõudsime koju umbes poole kuueks. Vahepeal oli hakanud lund sadama (mingi trend siin vist viimasel ajal).

Pühapäeval käisime saatkonnas meie riigi sünnipäeval. Seltskond oli taaskord üsna huvitav. Toimus ka viktoriin, mille me Maarja, Maiko ja ühe Brnos elava (eesti keelt õpetava) neiuga kinni panime. YEAH- BOOYAA! Peaauhinnaks oli õhtusöök saadikuga, mille me kindlasti ära kavatseme kasutada.

Meeleolu peale võitu oli loomulikult igati ülev. Ja see ilmselgelt kestab veel (vähemalt seni, kuni pean siin mingit asja minema ajama).

PS! Head vabariigi sünnipäeva teile kõigile.