Kolmapäeval oli järjekordne Erasmuse õhtu, seekord oli teemaks Munadepühad. Kuna mul oli päeval ka kool, siis passisin kooli juures õhtul seitsmeni, sest järgmise nädala töö tuli ära teha, sest järgmisel nädalal ei tule õppimisest väga palju ilmselt välja, sest Rait tuleb külla ja tähtaeg on juba kolmapäeval. Uhke tunnistada, aga ma olin ilmselt esimene inimene, kellel töö pmst tehtud on, nüüd on vaja ainult grammatika üle vaadata.

See Erasmuse õhtu oli senini üks igavamaid, aga see eest oli seltskond hea. Värvisime mune ja meile tutvustati igast Tšehhi munadepühade traditsioone. Munade värvimine oli veits teistsugune, kui see millega ma seni harjunud olen. Parafiin ja rasvakriidid sulatati teelusikas ja nööpnõela peaga pmst tupsutati munadele. Ja munad ei olnud mitte keedetud munad, nagu me harjunud oleme, vaid tühjaks puhutud munad.

Teine huvitav asi, mis meelde jäi oli Pomlázka

Tegu on siis põhimõtteliselt vitstest punutud vitsaga. Sellega siis tuleb naisi mingil päeval nahutada, siis naine on särav, viljakas, puhas jne, jne- tavaline jura. Naised peaksid aga andma meestele selle tagasihoidliku nüpeldamise eest kas süüa või alkoholi (nagu siin kombeks- alkoholi ja palju)ja peaks siduma sinna vitsa otsa ka veel mingi paelakese, mis siis peaks väljendama neiu emotsioone selle noormehe suhtes.

Üks meeldejääv pala oli veel. Esimest korda oli seal kohal ka mingi neiu USA'st. Kui seda Pomlázka traditsiooni taheti näidata, siis oli vaja vabatahtlikke neiusid, kes ukse taha saadeti. Teistele räägiti samal ajal sellest traditsioonist ja neiud ootasid siis enda teadmata ukse taga nüpeldamist. Nii, aga kõigepealt oli vabatahtlike vaja, kuna väga palju neid alguses ei olnud, siis keegi ütles sellele Ameerika neiule, et mine-mine, see sisaldab vägivalda, sulle kindlasti meeldib... ma ei tea, ma leidsin, selle päris naljakana.

Teine naljakas asi selle vabatahtlike otsimisega oli veel. Nimelt Maarja kõrval istus meie sõber Portugallane, Miguel, kes oli just paar nädalat tagasi kokkamise-võistluse kinni pannud. Tegemist on keskmisest lühema, kõhnema ja kõrgema häälega noormehega. Tema hõikas kohe Maarjale, et Maarja, mine sina, "You are strong!". Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma olin juba tervest päevast ajutööst ära hakanud keerama, või see oligi naljakas, aga esimene asi, millele mõtlesin oli fraas "Tugev, paksude jalgadega maatüdruk!". Mitte mingil juhul ei ole Maarjal paksude jalgadega mingit seost, aga see oli sellel hetkel nii naljakas, et ma naersin nii palju, et pisarad silmas.... ilmselgelt keegi teine selle sama asja üle ei naernud, aga siiski kõlas see Miguel'i suust tulnuna väga koomiliselt.

Pärast jagati Pomlázkad laiali ja ka üks kaart anti ära- Tšehhi kaart, millel demonstreeriti erinevaid traditsioone. Selle sain omale- see on hea, sinna saab märkida, kus käinud olen peale Praha. Nimelt on plaan minna Telči, sest see pidi väga ilus olema (UNESCO ja puha).

Liikusime siis mingile üliõpilaspeole, kus mängis mingi bänd, mille saksi-mees oli meiega mägedes ja kutsus meid sinna. Tegu oli spordihalliga ühikas- jah, sa lugesid õigesti- pidu peeti spordihallis, mis oli ühikas ja muusika mängis väga valjult. Tehnika oli suhteliselt minimalistlik, aga see eest vali, või oli tulemus selline tänu saalile, vms. Bänd ei olnud sitt, aga ega ta mingi suurem asi ka ei olnud, osad pillimehed mängisid väga hästi, aga laulja kasutas liiga palju maneere, mis ei olnud lahe. Kuna teine lugu, mida mängiti kui olin sinna läinud oli Wonderwall, siis minu jaoks ei olnud algus hea. Kes teab, see teab, ei viitsi seda nalja ka üksi-pulgi lahti seletama hakata. Vihjeks niipalju, et mul ei ole selle loo vastu midagi, kui see kõlab originaalesituses, või paremini (unlikely). Pidu ise oli kokkuvõttes tegelikult hea, seltskond oli hea ja õlu oli odav :). Mulle lihtsalt meeldib viriseda :D

Eile käisime väljas. Alustuseks käisime baaris, mille nurgas elavad sead. Täiesti elusad põrsad ja puha. Koht oli nagu Zavood, aga palju-palju suurem. Lisaks diivanietele olid seal istumiseks pakud. Omamoodi. Muusikat ei lastud, selle asemel oli seal olemas mitu klaverit ja muid instrumente, seega- ainult elav muusika, mida peaksid mängima siis kliendid. Minu meelest päris lahe idee. Kuna Maarja liikus esialgu ühe kolmanda Eesti neiu poole, siis jäin sinna kolme Saksa poisiga. Kuna meil on Simon'iga mitu korda olnud arutelu, et kuidas on inglise keeles fraas, mis väljendaks seda, et inimene on kitsi. Mina arvan, et see on "i'm/you are cheap", mida aga Simon ei usu, aga ta pole viitsinud järgi vaadata... igastahes küsis ta oma sõbralt. See pani kohe tongi maha ja teatas, et selline asi on ilmselt olemas ainult Saksamaal ja saksa keeles.

Sealsamas ümber nurga oli mingi nö roki-baar, kus mängiti kõigile tuttavaid roki-hitte, mis on kohati juba äärmiselt ära leierdatud minu jaoks (nt Highway to Hell, Otherside, mingid Rammsteini lugusid jne, jne). Koht oli meeldiv, üllatavalt. Kui ütlesin, et saan see suvi lõpuks Queen of the Sonteage'i näha, siis Simon'i sõber ütles, et ta on neid juba neli korda näinud ja kohaselt oli seljas ka vastav t-särk, mida pidi kohe demonstreerima :) Väga lahe seltskond. Sain ka teist korda siin olles niipalju julgust, et tiba saksa keelt kõnelda. Kuna aga Simonil oli täna mingi ettekanne ja test, siis nemad liikusid peale ühte koju. Mina suundusin Maarjale järgi.

Mina pidin ühes kohas trammi peale hüppama, kui sinna jõudsin oli õige numbriga tramm juba ees. Kui olin juba trammi istunud, taipasin, et ma ei tea, kas see üldse õiges suunas sõidab, niisiis jooksin kiirelt aegu vaatama, et kas see üldse õigesse suunda liigub, kui olin aga trammi-aegadeni jõudnud, pani tramm oma uksed kinni ja sõitis minema. Minu suurimaks vedamiseks tuli aga välja, et see liikus valele poole. Ühesõnaga, mul vedas ropult. Jõudsin kohale, kuhu jõudma pidin. Seal olid aga mingisugused venelased St.Piiterist, kes kukkusid kohe lahkelt viskit valama, nendega sain (ka enda siiraks üllatuseks) ka vene keelt räägitud. Väga mõnus seltskond oli- väga viisakad tegelased ja ülimalt sõbralikud.

Edasi liikusime Roxy klubisse, kus toimus mingi Erasmuse pidu. Pean tunnistama sarnaselt Maarjale, et mulle üldiselt need peod ei meeldi. Palju väga veidrat kaadrit. Näiteks üritas üks mustanahaline prantsuse poiss mind ära lohistada- maailma magedaima sebimisfraasiga- do you like french men? Wanna kiss? Tegelikult läks minu jaoks kohati situatsioon hirmutavaks, sest tüüp ei lasknud lihtsalt lahti. Mulle tundus, et me olime Maarjaga seal ilmselt ühed vähestest terve mõistuse juures olevatest inimestest :) . Inimesed on rohkem pealetükkivad Erasmuse pidudel, eelistan kohalikke pidusid, kus ei ole nii kirevat seltksonda ja lõbutseda on võimalik ka omaette seltskonnaga, ilma et peaks kedagi vaat et kaikaga eemale ajama.

Hommikul teel koju õnnestus meil jalutada mööda ka Karli sillast, mis on siin kõige suurem turisti-magnet ja päeval ei ole seal praktiliselt võimalik liigelda. Meil aga õnnestus tabada inimtühi (peale meie) Karli sild.

Täna tekkis esimene probleem- SEB paneb näkku- kaardimakse ei tööta, sula välja võtta ei saa, aga see eest on summad juba kenasti kaardilt broneeritud. Ma küll vaidlustasin tehingud, aga eks näis, mis see panga-jumal siis ka otsustab. Selliseid jamasid küll nüüd vaja ei ole.